Parim pakkumine patuga pooleks

Vastutustundlikkus, seaduskuulekus, jätkusuutlikkus on kaotanud tähenduse. Ostuotsuseid ja seega ka pakkumisi kroonib võimalikult madal hind. Probleem ei puuduta sugugi ainult riigihankeid, vaid on kanda kinnitanud ka ärisektoris  - nii väike- kui ka suurettevõtetes.

Selline suhtumine teeb seaduskuulekate ja vastutustundlikult kliente, partnereid ja töötajaid kohtlevate ettevõtete äritegevuse raskeks. Konkureerida tuleb ebavõrdses olukorras nendega, kes saavutavad “parima pakkumise” skeemitamistega, optimeerimistega ja lühiajalist edu silmas pidades.

Samas ei ole madalaima hinnaga pakkumuse taga alati seadustega pahuksis olev või makse optimeeriv ettevõte. Efektiivse äritegevuse tulemusel või ka turuosa kaitsmise või võitmise nimel langetavad loomulikult hindu kõik äriettevõtted. Küsimus on pigem selles, kas odavaima pakkumise nimel eiratakse seadusi, eetilisi tõekspidamisi ja ettevõtte jätkusuutlikkust või leitakse hinnalangetamiseks võimalus igati seaduslikul ja ausal teel. 

Selleks, et aru saada, milline on olukord konkreetse teenuse sisseostmisel, tulebki hankijal vaadata pakkumist laiemalt, kaasates otsuse langetamisesse pakkuja taust alates raamatupidamisandmetest ja professionaalsust kinnitavate tõenduste küsimisest kuni teenuse kvaliteedinormide konkreetse kirjelduseni. Vaid sellisel tingimusel osalevad ettevõtted hangetel ühtsetel tingimustel ja nende pakkumused on ka sisuliselt võrreldavad.

On neid, kes peavad sellist lähenemist aeganõudvaks ja kulukaks. Ent kas silma kinnipigistamine pole kulukam? Iga “parima” hinna saanud teenuse sisseostja võiks mõelda, kas ta pole ehk andnud oma panust ümbrikupalkade vohamisse. Kutsun ettevõtjaid üles juurutama oma väärtusi ja sotsiaalset vastutust ka ettevõtte igapäevastesse äriotsustesse, mitte hoidma neid sõnakõlksuks veebilehel. Siis saab ka eetiline äritegevus Eestis jätkusuutlikuks.