Säästmiseta pole loota inimväärset vanaduspõlve

Riiklikust pensionist kujuneb tulevikus vaid näljapajuk, millega hädapäraselt endal hing sees hoida, ja teise samba arvelt saan ma kindlustada ulualuse. Muidugi loodan ma ka oma lastele, kuid ma ei tea tulevikku ette ja võib-olla vajavad nad ise tuge rohkem, kui seda suudavad pakkuda minule. Seetõttu säästan lisaks ka vabatahtlikult.

Neist, kes kuulutavad ette pensionisammaste kokkukukkumist ja näevad tulevikku vaid mustades värvides, meil juba puudust ei tule. Eks probleeme on alati lihtsam näha, kui lahendusi. Lahendused on ka olemas, kuid mitte ükski neist ei ole populaarne - valida on vaid halbade ja väga halbade variantide vahel.

Fakt on see, et täna ei sünni Eestis piisavalt lapsi ja homme ei ole meil suureneva pensionäride arvu ülalpidamiseks piisavalt maksumaksjaid. Eesti tööealine elanikkond väheneb, vanemaealiste osakaal tõuseb ja aastal 2050 on iga pensioniealise kohta meil hinnanguliselt alla kahe töötaja. Neid prognoose silmas pidades on selge, et ühiskond säästmata ei pääse. Aga kuidas seda korraldada?

Kindlustusseltside liidu juhi Mart Jesse poolt pensionisüsteemi muutmiseks välja pakutavatest võimalustest saab lähemalt lugeda tänase Äripäeva paberlehest.

Autor: Peep Talimaa, Mart Jesse