Kas investeerimine on lollidele?

Või siis ka ei oska. Umbes poolteist aastat tagasi küsisin ühest pangast investeerimisnõustamist (ei, ärge hakake mulle helistama, ma enam ei vaja seda). Nõustaja aga oskas mulle rääkida vaid väga elementaarset juttu pensionisammastest ning minu küsimuse peale Kesk-Aasia aktsiafondide kohta jooksis tal juhe silmnähtavalt kokku. Ausalt, ma lahkusin sealt tundega, et oleksin võinud seda nõustajat ise veidi nõustada. Kindlasti ei arva ma nüüd, et kõik pankade nõustajad on ühe vitsaga löödud ja nende jutule minna ei tasu. Aga nende taset tasub pankadel teravamalt jälgida küll.

Muidugi pole ka pensionisambad koht unelmate investeeringuks. Kui pealehakkamist on, tasub vaadata ikka äkilisemate lahenduste poole. Ent ma usun, et pensionisambad on parem kui mitte midagi ja esimesteks sammudeks investeerimismaailmas sobivad väga hästi. Ah  et loodate vanaduses hoopis laste peale? Võib-olla kõlab jõhkralt, aga selle investeeringu tootlusel pole küll mingit garantiid. Aeg näitab, kas mu lapsest kasvab tubli maksumaksja või hoopis koorem sotsiaalsüsteemile. Või mis riigi rahakotti üldse hakkavad meie põlvkonna laste maksud laekuma?

Investeerimine pole lollidele või hulljulgetele mõeldud ajaviide.  Muidugi jääb alati võimalus kõrbeda, aga jääb ka võimalus investeeritut mitmekordistada. Seda viimast arveldusarvel seisva rahaga ei juhtu.

Autor: Kristi Malmberg, Vilja Kiisler