ÄP: palju õnne, Sportland!

40% ettevõttest jääb ilmselt endiselt Are Altrajale ja Anti Kallele, 60% hakkab aga pärast tehingu jõustumist kuuluma Suurbritannia juhtivale spordikaupade müüjale. Ostu taga seisab otseselt Suurbritannia rikkamaid mehi Mike Ashley, Briti miljardäride topi viieteistkümnes. See on esimene suur väliskapitali sisenemine Eesti spordikaupade jaemüügi turule.

Altraja ja Kalle on alates 90. aastate lõpust koos Sportlandiga läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest. 2010 oli Sportlandil põhjust pidada teist sünnipäeva, kui suutis sõlmida Swedbanki juhitud kreeditoridega sündikaadiga kokkuleppe, mille kohaselt pikendati sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvate kohustuste täitmiseks aega lausa viis aastat ja lisaks sellele veel täiendava rahasüsti.Ehkki panga tingimused olid karmid – kõik ettevõtte aktsiad panditi pangale ja olulised otsused tuli pangaga kooskõlastada – jäi ettevõte siiski Altraja ja Kalle omandusse, sellal kui paljud mitme teise valdkonna ettevõtjad pidid üle elama valusaid võõrandamisi ja  sundmüüke. Kasulik oli tehing ka pangale: esiteks imago mõttes, teisalt aga õnnestus aastate jooksul tagasi saada laenud, mis muidu oleks tulnud korstnasse kirjutada.

Aga nii enne kui ka pärast seda on olnud jama kui palju. 2007 hakkas Sportland üliambitsioonikalt kasvama. Aasta laiendati poepindu kokku 16 800 m2, ühe kuu jooksul suudeti avada lausa 18 poodi. Käive ja brutokasum suurenesid rohkem kui 50%, laenukoormus samal ajal aga üle 70%. Poed löödi särama, sest „tuled, viled, igasugune vilkuv teema“ paelub noori inimesi, nagu Altraja Sportlandi kontseptsiooni tutvustas. Mine tea, ehk poleks suur tükk suud lõhki ajanudki, kui kriisi poleks peale tulnud. Aga ta tuli. 2008 kukkus Eesti käive auku, Läti ja Leedu käive maandus sealsamas mõni kuu hiljem. Soomest tuldi tagasi, saba jalge vahel. Altraja ja Kalle ei aga ei lasknud end saadud matsust oimetuks lüüa ja jäid pinnale.