Rahvakogus on kaalul palju

Ohutunnet tekitab see, et kõige mahukam ning meedias diskuteeritum ettepanekublokk puudutab valimisi ja valimissüsteemi. Eelmise aasta poliitilise kriisi, mille tuules üldse Rahvakogu idee sündis, põhiliseks käivitajaks ei olnud aga mitte nurin valimissüsteemi pärast, vaid parteikonkurentsi suletus ja erakondade rahastamine. Kuigi valimiste teema lülitamine Rahvakogu päevakorda mobiliseeris inimesi ja aitas saavutada nii suurt ettepanekute hulka (2000), avati Pandora laegas. Arutelud erakondade rolli, konkurentsi ja rahastamise üle on praegu avalikus debatis peaaegu kõrvale jäänud. Paljud parteifunktsionäärid ilmselt hõõruvad käsi, sest valimissüsteemi kui pseudoprobleemi tõstatumine tapab ära kõik need teravad ja ebameeldivad küsimused, mis Silvergate’i ajal tõstatusid. Valimissüsteemis ju mingeid radikaalseid muudatusi nagunii tegema ei hakata, mistõttu ongi arutelu pigem auru väljalaskmiseks.

Kas tõesti usutakse, et mõne teise valimissüsteemiga riigikogu valides saame me pädevama ja paremini töötava parlamendi? Mina ei usu. Kui säilib tänane täitevvõimu ja seadusandliku võimu vahekord, mis surub riigikogu suuresti kummitempli staatusesse, siis võime parlamenti valida ükskõik millise süsteemi alusel, rahulolematud oleme ikka. Valimissüsteemi reformi asemel olnuks vaja arutleda riigikogu reformi üle, seda aga Rahvakogu teemade valik praegu ei võimaldanud, ja hea ongi. See peakski olema mõne järgmise ettevõtmise temaatika.

Niisiis seisab Rahvakogu organisaatoritel ees tõsine väljakutse: vältida laialivalguvust ning mitte unustada neid teemasid, mis 2012 poliitilise kriisi tekitasid. See kõik eeldab ilmselt karmikäelisemat joonte vaheletõmbamist, kus valitakse välja umbes viis (äärmisel juhul kuni kümme) võtmeküsimust, mida tõesti jõuaks arutelupäeval korralikult läbi vaielda ning nende osas küpse seisukoha kujundada. Kui valikut ei suudeta teha, siis hakkab ühiskond küsima, et mida te üldse siis seal arutasite või otsustasite, kui kõik olulised probleemid jäid lahendusteta. Ebaefektiivse töö süüdistus on palju tõsise kui virisemine, et kõiki ettepanekuid demokraatliku protseduuriga arvesse ei võetud.

Küsimus on selles, millise näoga on lähiaastatel Eesti demokraatia: kas praegust parteidepõhist esindusdemokraatia mehhanismi saab tõhusalt täiendada rohujuuretasandi algatustega või jääb poliitiline eliit lõpuni tõrjuvaks kõikide initsiatiivide suhtes, mis jäävad nende otsese kontrolli alt välja. Olles arvamusel, et erakonnad ja esindusdemokraatia mehhanismid peavad jääma Eesti poliitsüsteemi keskmeks, võiks Rahvakogu õnnestumisest kantud impulss anda Eesti poliitikale uut dünaamikat ja suurendada tervikuna usaldust poliitikute ja poliitika vastu.

Ebaõnnestumine võib ajutiselt küll tugevdada suurerakondade võimuambitsioone, kuid pikemaajalises perspektiivis võitjaid ei ole. Frustratsioon hakatakse välja elama teisiti, näiteks mõne uue populistliku erakonna loomisega,  ja see stsenaarium oleks praegustele võimuparteidele palju pelutavam kui enam-vähem mõistlike tulemustega lõpetav Rahvakogu ja sellest jõudu koguv rohujuuredemokraatia impulss.