Edu aluseks saagu inimeste ja nende aja väärtustamine

Sarnaselt võiks õpetajaile pakkuda palgalisa töö eest huvitegevusega (pärast koolitunde), mis on palju kvalitatiivsem ja sotsiaalselt arendavam, kui kohustuslikud tunnid. Isegi kui ÄP välja pakutud 1,4 miljardist pool läheks hariduse kvaliteedi tõstmisele, oleks see tasuv investeering. Samuti on vajalik õpetajate autoriteedi ja rolli tõstmine ühiskonnas, kasutatagu selleks kas või rangemaid reegleid. Näiteks 1930.-dail tähendas õpetaja mitte tervitamine enamasti õpilase gümnaasiumist välja arvamist.

Ajalugu pakub häid õppetunde ka teise olulise küsimuse jaoks, mis inimeste väärtustamisega Eestis seostub. XIII sajand pKr tõi muutusi paljude Euroopa väikerahvaste saatustesse, kuna nägu võttis tänapäevasem poliitiline kaart. Šveitsis loodi konföderatsioon, mis kujunes turvalisuse, jõukuse ja demokraatia etaloniks tervel kontinendil. Šotlased aga langesid esmakordselt võõrikkesse, mis päädis peatselt, nagu Eestis veidi hiljem, vihaste ülestõusudega. Nende juhid saavutasid ajutist edu, ent paindumatuks jäi keltide poliitiline klannikord, mis juhtis nad lõpuks ikka Inglise krooni võimu alla. Nende näidete taustal kordab viimase aasta jooksul Eestis esile kerkinud poliitiline kriis vana tõde, et klannisüsteem kahjustab otsustusprotsesside läbipaistvust, riigi sõltumatust ja arengut üldiselt. Konkreetsemalt, klannidemokraatias hoiavad püramiidskeemidele sarnanevad erakonnad sõltumatu intelligentsi, noorte initsiatiivi, aateliste inimeste südametunnistuse ning suure osa arukast diskussioonist poliitikast täiesti eemal (kui neljas võim välja arvata).

Demokraatia parendamiseks pean vajalikuks järgmisi samme: rahva poliitilise harituse (nt väitlusringide) edendamist, valimisea alandamist 16-le, regulaarsete rahvaalgatuste võimaldamist, parteide rahastamist riigieelarvest (ja annetuste vähendamist), erakondade käitumiskoodeksit, Riigikogu valimiskünnise alandamist ja valimisnimekirjade avamist. Kosmeetilised muutused parteide reitingute edetabelites ei too sisulisi muutusi poliitilisse kultuuritusse ega murra partokraatiat tervikuna. Sest just praeguses valitsemissüsteemi puudustes on peidus suur osa „mõttekrambist“, mida konkursi tutvustuses kirjeldati.

Inimajaga on tihedalt seotud ka tootlikkuse küsimus. Tootlikkus pole müstiline töörügamise indeks, vaid näitab lihtsustatult tunnis teenitud raha hulka. Sellel saab riigi seisukohalt olla kolm allikat: loodusvarad, kaubanduspositsioon (nt infrastruktuuri, kapitali, tehnoloogia vm eelis) ja tark tööjõud. Neist  viimane on kõige kiiremini arendatavam ja suurema kasvupotentsiaaliga. Tootlikkuse seose juures on tähtis märgata, et riigi koguprodukt jagatakse suude vahel ära. Seetõttu peitub suurim potentsiaal tootlikkuse tõstmisel just madalapalgalistes kihtides. Eestis on puudus paljude erialade (näiteks IT) spetsialistidest ja oskustöölistest, samas kui hulk sobiva hariduse või kvalifikatsioonita inimesi ei taha asuda (või on sunnitud asuma) tööle miinimumpalga eest. Nende riigipoolne ümberkoolitamine (kas või osalise kulude tagasimakse ja Eestis töötamise kohustusega) oleks märgatav samm tootlikkuse tõstmisel. Ettevõtluse edendamise programmid aga võiksid keskenduda põhiliselt kõrge lisandväärtustega äride loomisele ja rohkem keskealiste kaasamisele, kuna viimastel on rohkem kogemusi, mida äris rakendada.

Miks mitte kaaluda ka maksusoodustusi keskmisest kõrgema palgatasemega ettevõtetele. Tootlikkus algab pisiasjadest: näiteks arenenud riikides pole reguleerimata ülekäiguradu (Eestis võiksid neil olla vähemalt illumineeritud märgid), ei käibi 1-2sendised, on mitu korda kallimad pudelipandid ja puhtad tänavad.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames