Ansip otsustab, kes valetab

Miks üldse peaks keegi valetamist tunnistama või selle pärast häbi tundma? Hiljuti kukkus väikese valega piinlikult sisse reformierakondlasest riigikogulane Rait Maruste. Arusaamatu, miks ta soovis varjata, mida erakonna juhatuse koosolekul arutati. Samas poleks selle teadmisega midagi peale hakata. Lihtsalt näide, kui kerge on tulema väikene vale ebamugavale küsimusele vastamisel.

Eriti lihtne, kui sul on oma vale juures veel valitsusjuhi toetus, kui ta on otsustanud, et sa pole tegelikult valetanud. Neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil küsisid ajakirjanikud Andrus Ansipilt minister Keit Pentus-Rosimannuse valetamise kohta, aga hinnangu said isa ja tütre vaheliste suhete kohta. Ei-ei, küsimus ei ole selles, mida praegune keskkonnaminister isa aitamiseks tegi või ei teinud. Küsimus on selles, miks seesama keskkonnaminister selle kohta valetas ja kuidas valitsusjuht sellesse suhtub. Suhtumisest: näiteks Silver Meikarisse suhtub Ansip kui valetajasse, ebaausa inimesega ühes parteis olla ei taha, otsus on tehtud. Kultuuriminister Rein Lang muretses hiljuti, et alamrahvas ei saa aru, mida „poliitline eliit“ teeb. Ma arvan, et see avaldus pole ei valetamine ega vale. Aga kui valetamine ära lõpeks, ehk hakkaks rahvas poliitikute tegevust paremini mõistma? 

Autor: Vilja Kiisler, Hannes Sarv