Probleemid suure müüri taga

Trend sai suuresti alguse just 2008. aasta stimulatsiooniprogrammidest, mil valitsus kasutas suurpankasid oma käepikendusena ja suurendas laenamist. See tekitas omakorda probleeme nende võlakirjade ja laenude kvaliteedis. Hiljem hakkas valitsus laenamist koomale tõmbama ning kinnisvaraturgu jahutama. Jahtuva majanduskeskkonna tulemusena hakkasid tekkima mõrad. Mõni nädal tagasi andis China Life III kvartali kasumihoiatuse, tuues välja investeeringutulu languse kui peamise põhjuse.

Refinantseerimisvajadusest kindlustussektoris on kirjutanud mitu Hiina analüütikut. Kahjuks palju võlakirju kindlustusfirmade portfellis ei ole aktiivselt kaubeldavad ja seega on nende hinda raske määrata. Vaatamata probleemidele on aktsiaturg peamiselt pööranud tähelepanu sellele, et China Life kuulub osaliselt finantsministeeriumile ja seetõttu on turvaline investeering. See on vaade, mida tihtipeale hoitakse Hiina majandust tervikuna vaadates – valitsuse rahakott on piisavalt suur, et kõikvõimalikke probleeme lahendada.

Viimaseil aastail on pinnale kerkinud aina rohkem uudiseid erinevate finantseerimisskeemide keerukusest ja kokkukukkumisest. Sellistest juhtumitest räägitakse aina vabamalt – küll rohkem narratiivi kui statistika vormis. Austraaliast tuleva rauamaagi kuhjumine, maarendil baseeruvate kohalike omavalitsuste finantseerimisskeemide probleemid, ebakvaliteetne ülelaenamine, ekspordi langus, kuumade majanduspiirkondade tellimuste kukkumine jne, on jõudnud ka Lääne meediasse. Hiina ajalehti lugedes on vaikselt isegi tundunud, et rahvast valmistatakse ette raskemaks ajaks.

Päästab paks rahakott. Hiina majandussüsteem on suur, keeruline ja mitte eriti homogeenne. Erinevad piirkonnad kasvavad eri kiirusega ning probleemid on samuti erinevad, nõudes seega ka erinevat poliitilist lähenemist. Reaalsus on seegi, et kuigi keskvalitsus väljastab regulatsioone ja üritab kontrollida kohalikku olukorda, leiavad kohalikud omavalitsused meetmeid nende vältimiseks või oma huvidest lähtuvalt tegutsemiseks.

Palju funktsioone majanduses ongi kohalikele valitsustele suunatud. Samuti on boonussüsteemid stimuleerinud omavalitsusi pigem üleraporteerima kasvu, varasid ja alaraporteerima probleeme. See kõik on loonud süsteemi, kus on palju erinevaid huvigruppe ning riske sisaldavaid kihte. Isegi kui hoida vaadet, et valitsuse haare on tugev ning varad piisavad probleemidega toimetulekuks, tuleb tunnistada, et probleemide piisaval kuhjumisel võib tekkida periood, mis tekitab majandusele, poliitikutele ja aktsiaturgudele tõsist peavalu.

Hiljuti sattusin arutama teemat Hiina sõpradega ja huvitavaim kommentaar hõlmas noori. Palju Hiina noori ei ole läbi elanud tõsist majanduskriisi, liikunud maalt linna (uude, tihti võõrasse ja sotsiaalselt mittesidusasse elukeskkonda), et ehitada tulevikku, toetudes mõnes mõttes ühekülgsele 30–40aastasele majanduskasvu kogemusele. Seejuures omamata plaani B või tagalat vara näol. Kuigi äärealadel öeldakse, et neil inimestel ei ole ka kõrgeid vajadusi, oleks minu arvates kriisiolukord paljudele uus.