Kallis kallis leib

Leiba tehakse jahust, jahu hind on tõusnud kevadest kolmandiku võrra. Jahu maksumus moodustab erinevatel tootjatel 25 - 40 protsenti leiva hinnast. Venemaa on jahu ja teravilja suurtootja ning Venemaa olukord mõjutab kogu maailma. Sellel aastal tabas meie idanaabrit suur põud ja viljasaak ei kujune loodetult suureks.  Erakordselt kuumad ja kuivad ilmastikuolud on toonud Venemaale nii suure ikalduse, et peaminister Vladimir Putin otsustas keelata 15. augustist vilja ekspordi, et ära hoida leiva kallinemine siseturul. Euroopas on küll suured viljavarud, kuid täna pole neid veel turule toodud ja hinnad liiguvad üles.

Ma ei saa mööda minna faktist, et räägitav  leiva hinnatõus ei ole mitmekordne. Leivapäts hakkab maksma võib-olla ühe krooni rohkem. Krooni lisamine leivapätsi hinnale tähendab tootjatele väikest tagasiminekut, sest inimesed hakkavad enam oma oste planeerima. Lõpliku hinna määrab jaemüüja, ka täna võib kohata ühe ja sama leivapätsi ostes erinevates poodides mitmekroonist vahet.

Toiduliidu mure on, et ka väikesemad ja keskmise suurusega ettevõtted jääksid ellu. Alla omahinna suudavad mõnda aega toota tõeliselt suured tööstused, teised ei saa ka väga väikest aega alla omahinna tootmist endale lubada. See tähendab meile kui ühiskonnale kaotatud töökohti, riigikassasse laekumata makse ja  tarbijale kaubavaliku kitsenemist. Musta stsenaariumi korral on võimalik üldse loobuda kohalikust leivatootmisest, tuua sisse importleiba ja müüa seda veelgi odavamalt.

Leib on ka peale hinnatõusu kõige odavam põhitoiduaine, kõik muu on kallim, näiteks mineraalvesi on kolm või neli korda leivast kallim. Leiva hind on viimase kahe aastaga langenud. Mind häirib selle juures kõige enam teadmine, et Eesti leivakultuur on maailmas ainulaadne ja ka kõige parema tahtmise korral ei suuda me teise maa tootjale selgeks teha kogu seda kääritamise protsessi, mis meie rukkileivaga kaasas käib. Euroopas pakutav leib on meie mõistes ju sai.