Mõni päev tagasi arutleti Postimehe veergudel selle üle, kas FIFA-l on õigus tungida oma võistlustega mängumaale, mis seni on kuulunud teistele, ning kas algava MM-finaalturniiriga raha teenimise meetodis sisalduvad õigluse tunnused. Selliselt püstitatuna on teemat käsitletud juba hea mitukümmend aastat, kuid üldjuhul satuvad idee üle arutlejad läbimatusse labürinti.
Asi on selles, et küsimuste retooriline eelhäälestus lähtub ootusest, justkui peaks FIFA tegevust mingil hetkel ohjama enesepiirang. Ükski ootus ei saa olla ekslikum. Kui kasutada Eesti jalgpalliliidu juhi üleekspluateeritud terminit „toimimisloogika“, siis FIFA loogika põhineb ohjeldamatul laienemisel, kuna laienemata jättes hakkaks lagunema kogu kujutlus, millele tema võim toetub.
FIFA ei ole lihtsalt jalgpalli üleilmne haldaja. FIFA on hoopis organisatsioon, mis jalgpalli üleilmsust toodab. See on kriitilise tähtsusega erinevus.
Esimesel juhul võiks FIFAt kujutada ette tegijana, kes lihtsalt korraldab juba olemasolevat maailma. Teisel – minu hinnangul täpsemal – juhul avaneb FIFA institutsioonina, mis on selle maailma looja, ühes selle maailma juurde kuuluva piiri, keele, keskuse ja äärealadega.
Andres Musta MM-mõtted
Andres Must on jalgpalliajakirjanik, kelle sulest on ilmunud kümneid jalgpallialaseid probleemartikleid ja esseid. Ta on kirjutanud mahuka raamatu "Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade" (Ilo 2010). Täna algava MMi jooksul kirjutab Must iganädalase kolumni, mis kõlab ka Äripäeva raadios.
Ent selline maailm ei saa püsida koos üksnes repressiivsete meetodite toel. Ka FIFA loodud keel ja ruum vajavad vastuvõtjat: alaliite, poliitikuid, sponsoreid ja meediat, kes on valmis seda maailma oma argistes valikutes kordama ning loomulikuks pidama. Seetõttu ei saa ka vastutust FIFA tegude eest otsida üksnes selle organisatsiooni peakorterist. Osa sellest vastutusest kuulub ka ühiskonnale, kes aitab FIFA maailmakorral muutuda enesestmõistetavaks tegelikkuseks. Sellisena väljendub FIFAs aga ühiskondlik kokkulepe.
MM kui rituaalne aparaat
Prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu järgi ei ole ükski ühiskondlik väli rahulik tegevuspaik. Väli on hoopis võitlusruum, kus võideldakse kapitali, ühiskondliku positsiooni ja tunnustuse pärast. Kusjuures kapital ei tähenda seejuures üksnes raha, samavõrd tähtis on ka sümboolne kapital: teiste tunnustus, prestiiž ning õigus määratleda, mis üldse on väärtuslik, kombekas ja legitiimne. Võim ei seisne üksnes ressursside omamises, vaid võimes panna teised neid ressursse õiguspärasena tunnustama.