Kristel Martis: turundaja moraalsest kompassist

Kuigi viimasel ajal on klimaatiline kestlikkus jäänud globaalsete konfliktide varju, ei ole see siiski olematuks muutunud. Lõppenud suvi oli jälle globaalselt mõõtmisajaloo kuumimaid, jäädes alla vaid 2023 ja 2024 suvele. Sadu miljoneid inimesi elab paikades, millele juba lähitulevikus ennustatakse elamiskõlbmatuid temperatuure. See omakorda suurendab globaalsete sõjaliste riskide ohtu. Kliimaprobleemide põhjustatud toiduainete hinnatõusud on juba kohal.

Meie oleme oma kliimaskeptilisuse üle aga uhked – Eesti on ainuke ELi riik, kus kliimaneutraalsuse eesmärke toetab alla poole elanikkonnast. Oleme pahased ning laseme vaenulikel jõududel sellele pahameelele hagu alla panna ELi seadusandluse pärast, mis peaks meid sundima mõistlikumalt käituma.

Kurb on olnud näha, kui ESG reeglite õgvendamisel ruttasid nii mõnedki turundajad kuulutama, et – ei, ei, kestlikud sõnumid ja tooted ei kõneta enam tarbijat. Tarbija ei vaja neid. Kuidas saakski tarbija neid vajada, kui me ise vastupidist kinnitame?

Konkreetsemaks minnes – hiljuti võttis Euroopa komisjon vastu 2 kestlikkusega seotud rakendusaktide kohustust. Üks puudutab otseselt moeturundust, tekstiilijäätmete ringluseks tootjavastutuse süsteemi loomist, teine toiduturundust – toidujäätmete vähendamist 30% jaekaubanduses, kodumajapidamistes ja restoranides. Tekstiilijäätmete omavastutuse süsteemi loomise eesmärk on tootjad ja kaupmehed kui toote turule laskjad panna vastutama ka nende kokku kogumise ja utiliseerimise eest.

Toiduturunduse valdkonna ees seisavad analoogsed, tihti vastuolulised, väljakutsed. Eesti pered viskavad aastas ära umbes 26 kg toitu inimese kohta. Ja teisalt liigume koos ülejäänud eurooplastega ülekaalulisuse ja rasvumise suunas. Eestlastest 45% on ülekaalulised, 23% rasvunud. Valdkonna turundajad peaksid keskenduma sellele, kuidas läbi tootearenduse, pakendi, väljapanekute ja pidevate sõnumite nügida tarbijaid tervislikemate valikute ning väiksema raiskamise suunas.

Pean äärmiselt oluliseks, et mõlema eesmärgi poole liikumisel võetaks nii riigi tasandi töörühmades kui ettevõtetes laua äärde ka turundajad, kliendikogemuse eest vastutajad ning kommunikatsioonijuhid. Ja mitte selleks, et tekkinud ebamugavad olukorrad või uus süsteem, mis tõenäoliselt toob lisakulusid nii tarbijatele kui ettevõtetele, „maha müüa“. Vaid selleks, et inimesed, kes tihti tarbija peas „ringi luusivad“ ja lisaks numbritele ühiskonna temperatuurist aru saavad, tooksid oma tarkuse otsustusprotsessi kaasa. Seeläbi tekiks omakorda turundajatel täiendav vastutus nügida tarbijate ja ühiskonna arvamust suunas, mis meile inimkonnana õigem on. On aeg välja võtta oma moraalne kompass ning julgeda selle eest seista.

Kuidas sisustada aga targa tarbimise sõnum selliselt, et õnnelikud oleksid nii kasvu vajavad brändid kui hedonistlikud tarbijad? Turundajate vastutus on lisaks tarbimisele õhutamisele näidata ka selle pahupoolt, pakkudes samas lahendusi. Mõtestada lahti kestlik tarbimine, tuua taas au sisse kvaliteet ja kestvus, väärtustada kohalikku ning hoida kommunikatsiooniinimestega ühtset joont.