Siim Pari: asendame B-võõrkeele koodikeelega

Mõnda aega tagasi toimus mu poja kooli B-võõrkeelte nädal. See tekitas äreva tunde – peagi, kuuendas klassis, seisab temagi ees valik – saksa, vene või hispaania keel. Keel, mida ta ilmselt kunagi päris selgeks ei saa ega pruugi ka igapäevaelus vajada. Aga riikliku õppekava kohaselt ohverdab ta selles tunnis istudes rohkem tunde kui keemia ja füüsika tundides kokku.

Tänapäeva maailmas, kus tehisintellekt ja nutiseadmed pakuvad hetkelist tõlkeabi, tundub traditsiooniline kolmanda keele õpe ajale jalgu jäävat. Meenub elavalt õpetajate kunagine hoiatus kalkulaatorite kohta: „Ega sa seda alati kaasas kandma ei hakka!“ Touché, hea õpetaja. Tänaseks pole mul kaasas mitte ainult kalkulaator vaid ka otsetõlk, kes saab hakkama 70 keelega.

Digitaliseeruv maailm, tehisintellekt, automatiseerimine – see pole enam ulme vaid igapäevane reaalsus, mis kujundab tööturgu, suhtlust ja isegi mõtteviisi. Selles kontekstis tekib küsimus: kas B-võõrkeele tundidesse investeeritud aeg ja energia annavad meie lastele tulevikuks parima võimaliku stardipositsiooni? Pakun et ei. Selle asemel peaksime kaaluma B-võõrkeele asendamist programmeerimise aluste õppega.

Viiendaks, on selline lähenemine täielikus kooskõlas Eesti kui digiriigi ambitsioonidega. Programmeerimise õpetamine põhikoolis on konkreetne ja mõjus viis saavutamaks eesmärki, mille seadis ka president, soovides tehisintellekti laialdasemat kasutuselevõttu hariduses.

See ei tähendaks mitte ainult AI kasutamise õpetamist, vaid ka selle aluseks olevate põhimõtete mõistmist ja tulevikus ise AI-lahenduste loomise võimekuse kasvatamist. See on inversteering Eesti tulevikku, tagades, et meie järgmine põlvkond on valmis mitte ainult kohanema tehnoloogiliste muutustega, vaid neid ka ise juhtima.

Loomulikult ei tähenda see ettepanek keeleõppe täielikku alavääristamist. Emakeele ja heal tasemel inglise keele oskus on kahtlemata vundament. Samuti jääb alles võimalus süvendatult õppida võõrkeeli gümnaasiumis, ülikoolis või huvipõhiselt.

Kuid põhihariduse raames, kus aeg on piiratud ja tuleb teha strateegilisi valikuid, on programmeerimise pakutavad üldoskused tänapäeval olulisemad ja universaalsemalt rakendatavad kui kolmanda võõrkeele algteadmised, mille praktiline vajadus tehnoloogia arengu tõttu aina väheneb.

On aeg tunnistada, et maailm on muutunud. Taskus olev tõlkija on reaalsus. Kuid taskus olevat loogilise mõtlemise ja probleemilahendusoskuse generaatorit veel pole – see tuleb endal hariduse kaudu omandada. Tehkem see julge ning tulevikku vaatav samm, mis annaks meie lastele parimad tööriistad 21. sajandi väljakutsetega toimetulekuks ja aitaks kindlustada Eesti positsiooni eduka digiühiskonnana.