Kaur Lass: seame sisse isikliku vastutuse ametnikele ja poliitikutele

Eraettevõtluses on meil isikliku vastutusega hästi, riigi ja omavalitsuse juhtimises on aga isiklik vastutus puudulik.

Isiklik vabadus algab alati heast enesejuhtimisest. Vaimselt vormis inimene võtab meeleldi isiklikku vastutust. Samas vaimse tervisega on meil olukord nutune, sest igal kolmandal inimesel on või peaks olema mingi diagnoos. Kümnest inimesest neli põleb meil läbi. Kümnest üheksa kogeb stressi.

Stressi alge on aga seesmine reaktiivus. Peamine taas aktiveeriv tegur on hirm, sh vastutuse ees. Me reageerime kiirelt olukorras, kus meile miski ei meeldi. Meeldivus on sügavalt subjektiivne, harjumuspõhine.

Esimese astme kohus tühistas planeeringu, aga keegi ei võtnud vastutust. Keegi Viimsi vallavalitsuses vea eest ei vastuta, nagu ka Tammelaane detailplaneeringu puhul, kus valla vastu on esitatud 2 miljoni eurone nõue.

Sama näeme nursipalutamisel, seal on eriplaneeringu nõue aga riik rikub seda ja kogukonnast sõidetakse üle. Tallinnas on asjad niikaugel, et Tartu maantee ääres ca paarisaja meetrise vahega sai üks arendaja projekteerimistingimustega rajada hotelli ja teist kiusatakse ärihoone detailplaneering menetlusega üle 18 aasta.

Ametnikest ja linnajuhtidest keegi selle olukorra ja turumoonutuse eest ei vastuta. Tulemuseks on moonutatud turg.

Parteilised valimised on sõltumatu kodaniku valimise parlamenti võimatuks muutnud. Komisjonidega kollektiivses valitsemises on kaduma läinud isiklik vastutus. Külmhoone kobarkäki asjaosalised on meil edasi riigiametnikud ja parlamendiliikmed.

Meil oli põhiõiguste kriis „usun teadust“ propaganda toel ja seni ükski ametnik ega poliitik ei ole võtnud vastutust ettevõtjate ja kodanike põhiõiguste piiramise eest.

Me oleme noorukite enesetappudelt maailmas esikolmikus ja meil pole piisavalt kliinilisi psühholooge. Meil on tasuta meditsiin, aga psühhiaatri ja füüsilise tervisega tegeleva eriarsti juurde ootame aegu üle poole aasta. Nii saab väiksest tervisehädast saab suur ja kulukas. Me tegeleme tervishoius tagajärgedega ja ennetus piirdub vahel mõne plakatilainega. Ka siin keegi ei vastuta.

Meie riigil on kaabliühendusi läbi lõigatud ja energiasõltumatus puudulik. Meil pole isegi laeva, et igas olukorras kaableid kaitsta. Nüüd proovime Eestisse propaganda toel panna radiatsiooniriskiga tuumajaama aga samal ajal ei suuda me rajada varjendeid ega riikliku häiresignaalidevõrgustikku.

Me räägime, et teeme järelevalvet tuumajaama rajajate üle aga meil pole selleks riikliku oskusteavet ja me ei saa hakkama planeerimise ning energiataristu järelevalvega. Me rajame Rail Balticut, mille hind on kordades kallinenud. Vastutamatus on ka energeetikas ja transpordis rikub riigi eduväljavaated.