Roone Roost: paneme seljad kokku!

Just sellest vabadusest ja julgusest sündis meie IT-revolutsioon, mille viljadel oleme liugu lasknud viimased 25 aastat. Tänaseks oleme aga oma ülemaailmse konkurentsieelise kaotanud ning vajunud bürokraatia ja kalgi ükskõiksuse sohu, kus puudub nägu ja nimi.

Kui soovime olla edukad — või üldse midagi — peame kogukonnana ärkama ja hakkama taas mõtlema viisil, mis meile kord edu tõi. Vaja on julgust võtta vastutus, mõista, millises maailmas elame ja kuhu liigume.

Suurt poliitikat teevad üksnes suurriigid, aga meie parim võimalus on tagada, et suudame globaalsel areenil lüüa üle oma kaaluklassi. See tähendab, et ei tohi jätkata kursil, kus otsuseid teevad need, kes ei vastuta. Täna elame riigis, kus ministrid — need, kes vastutavad — ei julge seista vastu oma ametnikele, kes sisuliselt otsustavad. See on vale. Otsustama peab see, kes kannab ka vastutust.

Peame mõistma, et kui soovime elada vabas Eestis, tuleb seadusandlust muuta nii, et saaksime arendada tugeva ekspordipotentsiaaliga kodumaise kaitsetööstuse. Vajame atraktiivseid maksusoodustusi, mis meelitaks siia maailma juhtivad kaitsetööstuse ettevõtted tootmist rajama.

Peame kuulama oma kaitseväge ja tegutsema nii, nagu nemad on põhjalikult läbi mõelnud — mitte ootama juhiseid mujalt Euroopast või lootma üksnes liitlaste abile ja NATO vihmavarjule. Peame muutuma rauast okasseaks.

Reservväelased, päästjad, arstid ja õpetajad väärivad maksusoodustusi ja muid toetusi. Raha selleks peab tulema tööstusest ja mõistlikult reguleeritud, kõrgema maksukoormusega valdkondadest, mitte ülereguleeritud ja suletud turgudest. Igal aastal kaotame sadu miljoneid eurosid mõttetute regulatsioonide tõttu. See peab lõppema.

Vajame kuulajaid ja otsustajaid, kes tunnevad oma valdkonda seestpoolt — mitte neid, kes “arvavad, kuidas asjad võiksid käia”. Peame mõistlikult maksustama ka pangandust. Kui meil tuleb maksta kõrgemaid intresse kui mujal Euroopas, siis peab osa sellest kasumist tagasi jõudma meie riiki. Meie kõigi hüvanguks.