Rasmus Kits: aitab unistamisest! Teeme teoks inseneriakadeemia

Kui masinatööstur Veljo koos inseneeriaõpetaja Lauriga koolimajast lahkus ja järjekordse gümnaasiumi valikkursuse õpilastega kõrgkoolist õppekäigult tagasi tulles küsis, kui paljud tahaksid saada inseneriks, ei jäänud mitte ükski käsi tõusmata.

100% insenere. Pisike muutus, mis võib viia suure ja oluliseni.

Vaja on mõtteviisi muutust ja arusaamist, et lisaks kõigele sellele, mida oleme senini tähtsaks pidanud oma riigis ja väärtusruumis, tuleb leida ka ressurss. Meie suurim ekspordiartikkel on meie pädevus, teadmised ja oskused, mis vormuvad tooteks, millest saab kasu terve maailm. See võtab tegelikkuses vastusena kokku küsimuse “kust tuleb raha?”.

Tegudest ei tule mitte unistada, vaid unistused tuleb teoks teha. Enam ei ole vaja lõpututena kestvaid arengukoosolekuid, ümarlaudu ja paneeldiskussioone. Vaja on hoopis väga konkreetset tegevust ja väga konkreetset ressurssi. Inseneeriaõpe peab jõudma iga õpilaseni algkoolist gümnaasiumini.

Ei tohi enam pugeda vabanduse taha “meil pole ressurssi”. Vastupidi, kõige olulisem ressurss, õpilased, on meil olemas ja on äärmiselt rumal jätta neid võimalusi kasutamata. Laseme suurepärase vara lihtsalt raisku minna.

Oleme nüüdseks juba nooruspõlve selja taha jättev iseseisev riik, kus pikaajaline plaan peab hakkama astuma palju jõudsamalt, kui viie aasta kaupa. Tuleb vaadata tulevikku kümne ja ka kolmekümne aasta pärast. Selleks on vaja insenere. Teisiti ei saa.