Tiia Vissak: lisame (üli)kooli ainekavadesse kohanemisõpetuse

Kui kohati hinnatakse eelkõige faktide pähe õppimist või väidetakse, et mõnele küsimusele on vaid üks ainuõige lahendus (ma ei räägi siin matemaatika vmt valemitest või mõnest üldteada faktist), siis see ei aita tingimata kohanemisoskuse arenemisele kaasa.

Samuti pole kasulik süvendada õppijate usku muinasjuttudesse, sest tegelikult ei saa alati kõige töökam või kuulekam töötaja (või kõige parematele hinnetele õppija) kõige kõrgemat ametikohta. Iga printsess ei leia oma printsi ja iga kuri nõid või kuningas ei saa õiglast karistust.

Samamoodi ei õnnestu ühelgi ettevõttel pidevalt iga tehing või investeering ja iga aasta ei too alati käibekasvu ja kasumit, sest iga (välis)turg ei oota igat toodet või teenust avasüli. Edu võib sõltuda ka õnnelikust juhusest, tutvustest, õigest ajastusest või muudest kohati ootamatutest teguritest, samas kui ebaedu või ebaõnn võib tabada ka igati korralikke ja tublisid inimesi või ettevõtteid.

Mida sellest järeldada? Rohkem tuleks julgustada vastu vaidlemist, nii-öelda kastist välja mõtlemist ja erinevate lahenduste katsetamist (eriti kui võimalik kahju on väike), väliskeskkonna muutustega leppimist (kui need on paratamatud) või nendele reageerimist, ebaõnnestumistest õppimist (selle asemel et ebaõnnestujaid elu lõpuni kritiseerida) ja nendega toime tulemist, vajadusel ka uuesti nullist alustamist ja teistelt abi otsimist.

Vähem tuleks peale sundida seni aeg-ajalt hästi toiminud malle ehk näiteks vormistusnõuetest kinni pidamist, kohal käimist (eriti ülikoolis) ja hierarhia austamist (kui sõjavägi välja jätta), sest head mõtted võivad tekkida ka õppijal ehk VUCA ajastul võib mõnikord muna kanast targemaks osutuda.