Börsikaupleja: edu saavutamiseks ei peagi tulevikku teadma

Oma seitsme aasta pikkusel börsikauplemise teekonnal olen õppinud palju nii raha, iseenda kui finantsturgude kohta. Näiteks tean nüüd, et täpselt nii nagu mina ei tea, kuhu poole aktsiaturg homme liigub, ei tea seda ka keegi teine. Me kõik võime midagi arvata ja juhuslikult täppi panna, aga turu ülesehitusest sõltuvalt ei ole võimalik ette teada, kuhu poole turuosalised oma ostu-müügiotsustega väärtpaberite hindu lükkama hakkavad, sest tulevik on muutuv ja uut informatsiooni, mis seda mõjutab, tuleb pidevalt juurde.

Sellest lähtuvalt mõistan, et oma investeerimisotsuseid pean tegema iseseisvalt ja keegi mind tuleviku prognoosimisega aidata ei saa, sest selles on liiga palju määramatust ning tulemus sõltuks juhuslikkusest.

Minu teine oluline õppetund on see, et ma ei peagi püüdma tulevikku prognoosida, et börsil edukalt aktsiatega kaubelda. Kui olen kauplemisplaanis paika pannud reeglid, mille põhjal sisenen ja väljun positsioonist, milliste ettevõtetega kauplen, kuidas haldan riske nii üksiku tehingu kui kogu portfelli tasandil, siis ma ei pea tulevikku teadma, et tõenäosus enda kasuks tööle panna.

Muidugi ei ole see inimloomusele kerge, sest eeldab väikeste kahjumite realiseerimist olukordades, kus endast mitte olenevatel põhjustel tehing ei tööta. Aga just selline kahjumite piiramine aitab vältida suuri kaotusi, mis omakorda annab võimaluse võitudel kokkuvõttes kõrget tootlust teenida. Eduka börsikauplemise saladus seisneb minu jaoks lihtsas matemaatikas, kus kaotusi tuleb hoida võitudest väiksemana ja olla oma paika pandud strateegilises tegevuses tuleb järjepidev.

Levinumateks vigadeks börsil on tihti just raha poolt põhjustatud emotsionaalsed eksimused, nagu kaotuste suureks laskmine, kaotavatele positsioonidele kapitali lisamine, võitude varakult realiseerimine, aga ka teiste arvamuste ja soovituste järgi kauplemine. Selliseid psühholoogilist laadi vigu on võimalik vältida kauplemisprotsessi süstematiseerimisega, mis tähendab subjektiivsuse asendamist objektiivsete reeglitega.