Farištamo Eller: kuningale tuleb lõpuks ometi riided selga saada

Eestis on vähe kohti, kus metsi ei raiutaks. Nii arulage, kui see ka ei tundu – lagedaks raiutakse ka kaitsealasid, hiisi, Natura alasid ja kogukonnametsi (nn KAH-alasid). Jutt ametnike ja lagedaks raiujate toetajate poolt on aga järjest ilukõnelisem. Teisisõnu õõnsam, sest tegelikult on mets ilma „uuendamiseta“ veelgi elurikkam ja taburetid ei ole „lageraietööstuse“ peamine väljund.

Kuni raieintensiivsust ei alandata ehk raiemahtu ei vähendata, on kuningas jätkuvalt alasti.

Need, kes veidigi Eestis ringi liiguvad, on juba mõnda aega saanud näha, mismoodi metsi päriselt majandatakse. Kes oma silmi ei usu või kontorist välja ei saa, võib uurida näiteks riigikontrolli 2023. aasta auditit. See ütleb otse, kui halvasti on tegelikult Eesti kaitsealadel loodusväärtusi hoitud, sest seal lubatakse ja ka tehakse uuendusraieid (ehk lagedaks raiumist). Ja kaitsealade lagedaks raiumine jätkub siiani.

11 miljonit ja rohkem tihumeetrit aastas metsaraiet ei tohi olla normaalsus. See ei mahu meie kultuuriruumi.

Jutt, et Eestis on asjad korras ja keskkond on hoitud, ei ole õige, sest looduse näitajad halvenevad ja elurikkus väheneb kolinaga. Näiteks on haudelinnustiku riikliku seire andmetel Eesti metsalindude arvukus kiires languses ja perioodil 1983–2018 on metsalinnustiku arvukus vähenenud lausa 26% võrra. Suurimaks mõjuteguriks on analüüside kohaselt metsamajandamise viis. Inimpelglikel liikidel läheb seetõttu ka kõige kehvemini, sest nad vajavad vanades loodusmetsades asuvaid elupaiku.

Samuti vajavad paljud haruldased samblikud spetsiifilisi, vaid vanas loodusmetsas leiduvaid elupaiku. Eestis leidubki kõige enam metsasamblikke ja need kuuluvad väga kõrge metsaraie surve tõttu viimasel 20 aastal eriti tugevasti ohustatud elustiku hulka.

Mida siis ette võtta selle alasti kuningaga? Esimene samm on tunnistada, et kuningas tõesti ongi alasti, ja edasi proovida ta riidesse saada. Lageraied kaitsealadel ja hiites ja kogukonnametsades tuleb lõpetada. Edukas Eesti võiks olla see, kus looduse olukorda ei muudeta pidevalt hullemaks.

Eesti metsa raiutakse praegu nii intensiivselt, nagu homset ei tuleks. Ning seda kõige halvemas mõttes.