Janno Riispapp: hinnatõusuga puusse panemine on rõvedast elektriarvest palju kulukam

Eesti viimane inflatsiooninäitaja on jätkuvalt euroala pingerea eesotsas. Käibemaksu- ja aktsiisitõus on vaid osa tõest, tõdes SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. “Vähemalt tarbijahinnaindeksi põhjal.”

Kui igal pool mujal on energia mullusega võrreldes soodsamaks läinud, siis Eestis aastaga hoopis ligi viiendiku võrra kallinenud. Kui lõppenud kuu kohta detailsemaid numbreid veel pole, siis veebruari näitaja järgi oli elekter aastatagusest 19% kallim, Lätis ja Leedus aga 7% ja 32% odavam. Turuhind on aga Eestis olnud reeglina lõunanaabritega võrdne või odavamgi.

Nestori hinnangul võib kurioosum peituda vahepealses riiklikus sekkumises elektriturule: aasta tagasi kehtis veel elektriarvete tasumiseks toetusmeede, mis hinda alla börsihinna hoidis. “Keerulisi arvutuskäike võib olla mõjutanud ka universaalteenus ja hinnang sellele, kui palju majapidamisi seda veel kasutab.“

Ostujõudu arvutades võtsid keskpankurid kasutusele alternatiivse rehkenduse, mille kohaselt on reaalpalga viimase tipuni veel vaid 5% minna.

“Me nii avalikult pole varem öelnud, et peame asendama statistikaameti numbri, mida me ei usalda, sellega, mida turg näitab,“ sõnas Kattai. Energiakriisi kõige tulisema punktiga võrreldes on ostujõud juba kahe kolmandiku osas taastunud ja jõuab kohe-kohe paari aasta tagusesse aega, kust see kiire inflatsiooni mõjul kukkuma hakkas.

Kattai sõnul on tõenäoline, et majanduslangus ei ole nii suur, kui praegu numbrid näitavad, kuivõrd tarbijahinnaindeks on ülehinnatud.

Seda sama teatas aasta lõpus ka Madis Aben rahandusministeeriumist: kui hinnatõus on tegelikkusega võrreldes ülehinnatud, siis on Eesti reaalne SKP ja selle kasv paratamatult alahinnatud. Seega on võimalus, et tegelikult ei ole Eesti viimase aasta-pooleteise majandusareng olnud siiski päris nii masendav, nagu ametlikud SKP mõõtmistulemused näitavad.

Pole võimatu, et statistikaametil on prognoosimajadest täpsemad mudelid elektrikomponendi arvutamiseks tarbijakorvis. Ja kahtlemata on toiduainete ja energiakandjate hinnad viimased paari aastaga teinud pöörast hinnarallit.

Ei kahtle keegi ka selles, et kiire hinnatõus on löönud tugevasti tarbijate ostujõu ja rahakoti pihta. Kel mujal Euroopas reisides olnud asja toidukauplustesse, veendub ise, et Eesti on liigagi rutakalt muutunud liiga kalli hinnatasemega riigiks.

Nii nagu mõjutavad majanduskasvu numbrid ettevõtete ja majapidamiste kindlustunnet – millega Eesti pool aastat järjest Euroopa põhjas on veetnud –, avaldaks tegelikust kiiremaks mõõdetud inflatsioon tööandjatele suuremat palgasurvet.

Hinna-palgakasvu spiraali kõrval on kaudsem, aga tõenäoliselt negatiivsem mõju ka riigieelarvele, sest indekseeritakse osalt statistikaametis arvutatud tarbijahinnaindeksi aastakasvuga pensioneid, mis moodustab riigieelarve kulupoolest tohutu tüki. Valemist ülejäänud ehk 80 protsenti moodustab sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastakasv, mida tugev tööturg on samuti kosutanud.

Kui Eesti majanduse põhinäitajad näivad rahvusvahelistele reitinguagentuuridele võrreldes lähiriikidega nõrgemad, võivad muutuda kallimaks raha hind ja riigivõlakirjade tootlus.