Sofia Schneider-Sepping: jalgrattaga bussi- või rongipeatusesse ja sealt edasi – ka linna äärealadel!

Ehkki võib tunduda, et näiteks Kiili-sugused hõredalt asustatud piirkonnad ei õigusta tihedat ühistranspordivõrku, võiks uue bussipeatuse lisamine ja selle ümber kümneminutilise jalutuskäigu raadiuse loomine muuta ühistranspordi paljude jaoks kättesaadavamaks. Kuid sageli jääb isegi see hulk inimesi, kes jalutuskäigu raadiuses elab, liiga väikeseks, et peatust põhjendada.

Lisades jalgrattaparklad äärelinnade ja satelliitasulate ühistranspordi peatuste juurde, avaneks uus peatükk kohaliku transpordivõrgu efektiivsuses, võimaldades peatusesse liigelda jalgrattaga.

Üks märkimisväärne muutus puudutaks laste ja noorte igapäevast liikumist. Hetkel sõltuvad paljud neist täielikult oma vanemate võimalusest neid autoga kooli või huviringidesse viia, kuna ühistransport on kas liiga kaugel või ebamugavalt kättesaadav.

Jalgrattaparklate olemasolu muudaks seda dünaamikat täielikult, andes lastele ja noortele võimaluse iseseisvalt ja ohutult kooli ja huvitegevustesse jõuda. Nad saaksid turvaliselt jalgrattaga lähimasse ühistranspordi peatusesse sõita, jätta oma sõiduvahendi parklasse ja jätkata reisi bussi või rongiga. See vähendaks oluliselt autoliiklust tipptundidel, leevendades ummikuid ja vähendades heitgaase. Lisaks vähendaks selline võimalus perede logistilist koormust ning soodustaks ka laste iseseisvust ja füüsilist aktiivsust.

Tähtis on seegi, kuidas jalgrattaparklad kujundatakse ja paigutatakse. Need peaksid olema lihtsad, kuid samas kutsuvad ja silmatorkavad, et ärgitada ka neid, kes muidu ei kaaluks jalgratta ja ühistranspordi kombinatsiooni kasutamist. Selge ja arusaadav siltimine koos visuaalselt meeldiva disainiga aitab tõsta teadlikkust ja muudab parkla kasutamise intuitiivseks. See lihtsustab inimestel uue süsteemiga kohanemist ja julgustab neid proovima alternatiivi isiklikule autole.

Taoliste parklate loomine mitte ainult ei aitaks vähendada autoliiklust tihedas kesklinnas, vaid ka äärelinnades endis, kus kohalikud planeeringud saaksid panna suuremat rõhku kergliiklusteede arendamisele, teades, et auto ei ole enam ainus võimalik moodus linna vahel liikumiseks.