Fredi Kaasik: RMK börsile – päästerõngas riigi rahandusele ja metsandusele

Üha valjemalt kuuleme sellest, kuidas riigil rahapuudusest puudu ei ole. Sellest fraasist on saamas refrään eelarvenimelises ja agooniahõngulises lorilaulus. Lahenduste pakkumise asemel läheb enamik võhma poliitilise rivaali materdamisele ning kui vähese üle jääva ajaga proovitakse võimalusi leida, ujub pinnale veelgi uusi kulu-, mitte tulukohti.

Mida siis teha? Pealkirjas sisaldub vihje esmapilgul hirmutavast, aga siiski võimalikust päästerõngast, mille kallale nüüd asun.

Mida on võita aktsionäril/kodanikul? Ta saab omale soetada ülimalt turvalise aktsia, mis on nagu kivi kaminasimsil ning mis on reaalse varaga tagatud.

Mida on võita tööstusel? Ühiskonna hoiak tööstusesse muutub sõbralikumaks. Nüüd teenib töösturi huvi läbi tarnija osaluse ka kodaniku huvi. Kõrgema lisandväärtuse loomiseks vajalike tööstuste loomine ei põrku enam tohutu vastasseisuga, sest kallim lõpptoode võimaldab olla heldem tarnija suunas ning metsamaterjali hinna kergitamine tähendab ka RMK suuremat dividendikukrut.

Ja viimaks riigivalitsemise akuutseima teema juurde: mida on võita riigil? Pean ütlema, et kõige rohkem ongi RMK börsitamisest võita just riigil.

Esiteks: börsil kaasatud raha korjatakse kokku neilt, kellel seda on. Enam lihtsamalt ja täpsemalt rihitud raha kaasamist eelarve aukude täitmiseks on keeruline ette kujutada.

Teiseks: võimalus müüa riigi ja kodanike vara – metsa – n-ö teist korda omadele maha ja anda seeläbi investoritele reaale omanikutunne, mitte kaudne teadmine, et RMK dividendidega täidetakse midagi eelarves.

Kolmandaks: aidata taas puidutööstus kui riigi majanduse vedur uuesti liikuma, tagades raiemahud ja vähendades bürokraatiat, seejuures kartmata senises mastaabis ühiskonna halvakspanu.

Neljandaks: maapiirkonna tööhõive probleemide lahendamine läbi puidutööstuse ergutamise. Eriti murettekitavad on madalama haridustasemega inimeste koondamisjärgsed töötuks jäämised.

Oma pädevuspiire tajudes on väga vabastav avalikult tunnistada, et nii üht kui teist asja ma selles lahenduste jadas öelda ei oska. Seega, alljärgnevad tehnilised küsimused jätan ma oma ala professionaalide pureda:

• Kuidas teha riigi tulundusasutusest börsikõlbulik äriühing?

• Kas ja kuidas piirata aktsionäride ringi kodakondsusega, et mets jääks siiski kodanike kätte?

• Kuidas paigutada metsad portfelli?

• Kui suur osa RMKst börsitada?

Enne, kui mind riigi mahamüümisele õhutamises eest auklikuks tulistatakse, tahan ära klaarida oma arvamusartikli ajendi. Selle keskmes on mure metsanduse tuleviku pärast. Ise maa- ja metsaomanikuna, metsamehena, kestliku eluviisi pooldajana ning ka tööstusvaldkonnas tegeva inimesena on saanud isu täis kuulata pelgalt jorinat. Mõtleme nüüd koos, kuidas tagada, et meie mets ei saaks otsa. Nagu laulis Ruja: "Et me mets ei saakski otsa! Et me mets ei läheks metsa!"