Igor Rõtov: 30 aastat ajakirjanduses

1989. aasta septembris alustas Hans H. Luige eestvõttel Eesti Ekspress ja kuu aega hiljem asutas Põhjamaade suurim meediakontsern Bonnier Äripäeva. Ehkki kaks täiesti eripalgelist väljaannet, ühendas neid selge soov pakkuda lugejale sellist sisu, mis läheks neile korda ja mille eest ollakse valmis maksma. Kuigi algus oli ülimalt raske ja tormiline - elasime ikka veel ju Nõukogude Liidus - mõjus Ekspressi ja Äripäeva tulek viitsütiku süütamisena jõulisele vaba ajakirjanduse plahvatusele. Taasiseseisvumise alguseks oli ajakirjandus juba olemas.

Erinevalt teistest postsovetlikkest riikidest, väljus Eesti trükimeedia kiirelt riigi kontrolli alt ning saavutas majandusliku iseseisvuse. Seda nii üleriigilisel tasandil kui ka maakonnalehtede puhul. Õli valas tulle Postimees, kes Mart Kadastiku eestvõttel ja algul Heldur Tõnissoni (Jaan Tõnissoni poeg), hiljem Norra meediahiiu Schibstedi toel tõi Tartu päevalehe Tallinna. Järgnes kümmekond aastat varakapitalistlikku halastamatut konkurentsivõitlust, kuniks meediaturg selle sajandi alguseks väljakujunenud piirid võttis. Investorite seas oli väiksemaid ja suuri kaotajaid ning nii mõnigi meediajuht sai endale hallid juuksed ja teinekord ka sule sappa.

Selle konkurentsivõitluse suurim võitja oli Hans H. Luik, keda kannustas soov teha head raha, tootes ja müües head ajakirjandust, mis tal ka õnnestus. Eesti meediamaastik oli kogu Ida-Euroopas unikaalne paik, kus erastamissaginas ei pääsenud omanikeringi oligarhe, kes on omandanud meedia edevusest või halvemal juhul oma muudele äridele konkurentsieelise saavutamiseks või, veel hullem, poliitiliseks mõjuvõimuks.

Kogu selles saginas olid aga võitjateks need noored, kes olid valinud endale ajakirjaniku elukutse. Toonaste igapäevaaskelduste saginas me seda muidugi ei mõistnud, kuid täna, distantsilt vaadates, saame sellest aru.

Vaba turg tegi imet, sõna- ja ettevõtlusvabadus ja terve plejaadi noorte ja andekate ajakirjanike esilekerkimine viis selleni, et olime uue sajandi alguseks jõudnud meediavabaduse indeksites juba maailma tippu. See muidugi ei takistanud ja ei takista ka praegu nii mõnelgi arvamusliidril ajakirjandust sarjata, vahel asja eest, enamasti aga mitte. Tugeva ajakirjanduse puhul on konstruktiivne konfrontatsioon poliitikute ja eliidiga laiemalt elujõulisuse tunnus. Väga sageli on ajakirjanduse halvustamise taga varjatud katse vähendada talle ebasobiva informatsiooni mõju. Kui mõni võimukandja hakkab aga toimetust ülevoolavalt kiitma, siis peaks see muutma ajakirjaniku valvsaks ja panema küsima, kas äkki pole valvekoerast saanud sülekoer?

Napi kümne aastaga tegi Eesti ajakirjandus tasa selle vahe, mis meil arenenud maailmaga poole sajandiga oli tekkinud. Ma ise tajusin seda väga selgelt, kui äkki ühel päeval olid Rootsi kolleegid meie kontoris ja võtsid malli, kuidas ühte edu toonud töökorraldusliku lahendust enda juures rakendada. Sinnamaani olime ikka meie sedasama Stockholmis teinud. Kui üldistades küsida, mis oli see kriitiline edufaktor, mis tegi Eestist Ida-Euroopa tšempioni majanduskasvu kiiruses, siis mis muu see on kui vaba ja tugev ajakirjandus.