Karmo Tüür: Eesti sai lotovõiduga kruiisile

Mäletan väga täpselt neid ennustusi, mis tehti Eesti võimaluse kohta saada NATO liikmeks. Et seda ei juhtu ja kõik. Et „meid pole sinna kellelegi vaja, sihukest pisikest ja probleemset“.

Aga seal me nüüd oleme. Euroopa Liidus ja NATOs ja nüüd ka ÜRO Julgeolekunõukogu laua ääres. Vaatamata kõigile ja kõigele. Kuid liikmelisus üheski sellises klubis pole võlukepp, mis lahendab kõik edaspidi meie eest. Tegelikult isegi vastupidi, astudes nendesse rollidesse, võtsime ja võtame endale üha uusi kohustusi, millega me ilma nendeta otseselt tegelema ei peaks ja ehk ei tahakski.

Ehkki meie koht ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga pole mingi juhus ega kingitus, kasutan ikkagi ühte metafoori – loteriiga võidetud koht kruiisilaevale, uhkele merereisile. Sa satud laevale koos tuhandete kaasreisijatega... ja edasine sõltub juba kõik sinust endast. Võib kogu reisi istuda kajutis, vahtida hirmunult illuminaatorist välja ja tagasi tulles kurta, et oli kole ja igav. Aga võib ka kasutada antud aega ja võimalust, suhelda kõigi nendega, kellega elu ehk muidu kokku ei viikski, sõlmida sidemeid ja tutvusi ning astuda reisi lõpuks laevast välja, kohver täis võimalusi ja pakkumisi, uusi ideid ja kontakte.