Ärge halage, et meist ei sõltu Euroopas midagi!

Euroopa Parlamendi valimised peegeldusid Eesti kollektiivses ajus pigem spordivõistluse kui Euroopa tulevikku käsitleva diskussioonina. Nagu ikka, pasundavad kõik parteid, et just nemad "võitsid" need valimised ning et just neil oli kõige tugevam sõnum. Viimane mõistagi väljendus kahe- või kolmesõnalises loosungis.

Vaatamata juba teist korda kehtivatele avatud nimekirjadele keskendub meedia, politoloogia ja muu kiibitsejaskond, kuid ennekõike poliitikud ise peamiselt esikandidaatidele, ignoreerides tõsiasja, et esikoha saajaid ei määra mitte parteiline tahe, vaid hääletajate summeeritud otsus. Ning loomulikult on üles leitud ka nende valimiste suurim põruja, st Indrek Tarand. Mis te küll, vaesekesed, teeksite, kui mind ei oleks? :)

Arvatud on ka, et valimised olid umbusaldus valitsusele. Nii ja naa. Miskit joovastust juhmuse koalitsiooni üle loomulikult elanikkonna valdavalt arukas osa mõistagi ei tunne ning käitub vastavalt. Ent mitte ühelgi eurovalimisel pole teisiti olnud, nii on säärast umbusaldamist saanud tunda nii Res Publica kui ka Reformierakonna valitsused.

Nõnda siis – asi pole valitsuses, vaid Euroopa Liidus laiemalt. Ning viimase suhtes valitsev teadmatus, umbusk ning eitus manifesteerib ennast kõige kirkamalt käibetões "nemad seal Euroopas". Kurb, kui 15 aastat Euroopa Liidu liikmelisust ei ole kinnistanud arusaama, et Euroopa oleme ka meie. Ning vaatamata meie väiksusele oleme täieõiguslik liige. Hala, et meist midagi ei sõltu, on ülepingutatud ja ebapädev. Meist sõltub! Sõltub inimkvaliteedist. Halb näide on muidugi IT- ja väliskaubandusminister, tema ei taha isegi mitte üritada. Aga teised on õnneks tiba kvaliteetsemast puust ja pingutavad. Parlamendi asjus näeme tulemusi õige varsti ja lõpptulemusi viie aasta pärast. Võin juba ennustada, et minu isiklikud saavutused jäävad uues koosseisus ilmselt löömata, tilluke šanss midagi samalaadset saavutada on Andrus Ansipil.

Euroopa muinasjutul, selle sõna ilusas ja heas tähenduses, on alati õnnelik lõpp. Nii ka seekord, mis sellest, et Eesti paikneb endiselt pimeduse jõu meelevallas. Selle otsene tunnusmärk on meie ja Skandinaavia, Saksa-Prantsuse telje ning Iiri, Inglismaa ja Portugali vahel kõrguv vaimne müür. Kõige kirkam näide on rohelise poliitilise väljundi totaalne puudumine meie paletis. Seega oleme vaimselt Ottomani impeeriumile ja Venemaale kunagi kuulunud aladega tugevamas seoses kui ookeanile avatud Euroopaga. Mida selle olukorra parandamiseks teha, on keeruline küsimus, aga mõtlema peab. Ning tegutsema. Kasvõi koos koolilastega kliimastreikides, kui midagi paremat pähe ei tule. Ehkki täiskasvanuilt eeldatakse rohkemat leidlikkust ja vastutust. Ennekõike vastutust järeltulevate põlvede, laste tuleviku eest. Aga meie? Meie langetame õlle aktsiisi, o sancta simplicitas! Ning võitleme piirikaubandusega, andmata endale aru, et oleme Euroopa Liidu vabaturul, mitte Westfaali rahu järgses tollirajatiste süsteemis.

Kuni Eesti kollektiivses ajus domineerib arusaam, et Euroopa Parlamendis "kaitstakse Eesti huvisid", mitte ei looda Euroopa kompromisse, senikaua pole ka lootust, et arusaamine meie endi kuulumisest Euroopasse kinnistuks. Veel halvem, enamus poliitikuid näib leidvat, et iga individuaalne mõttepulpsatus või parteiline pasunahüüd defineeribki Eesti huvi. Mõistmata, et Eesti huvi on edasikestmine meie kõiksuses, ehk eluviisis – kõik vaatenurgad mis tagavad homo sapiens'i ja muu looduse edasikestmise parimal võimalikul viisil. Selle eeltingimuse täitmiseta on paraku nõnda, et meie esindusvõistkonnalgi on aina keerulisem mänguväljal tulemust tuua. Nii takerdume umbkaitsesse, mis omakorda toodab usaldamatust ja harimatust kodukamaral. Aga ometi – juba kumab taevakaarel ka humanistlik renessanss ja selle taga valgustusaeg.