Poliitiku sõna. Annab... ja võtab

Vaevalt oli tint kokkuleppel kuivanud ning kõikvõimalikud valimised läbi saanud, kui valitsusse saanud leidsid, et seda kokkulepet täitma ei hakata.

Minister lohutas teadlasi teadmisega, et ikkagi "õnnestub säilitada" olemasolev protsent (väidetavasti 0,71) ja selleks näeb riigieelarve strateegia ette kolme aasta jooksul 143 miljonit ehk kaks korda lubatust vähem. Kusjuures esimesel aastal läheks vaid kümnendik sellest ja siis hiljem – eks näe. See “saavutus”, mida säilitada tahetakse, on aga viimaste aastate allakäigu tulemus 2012-2013 aasta SKP 0,88% pealt.

Seda, et 1% nõue on kõikvõimalikes riigi strateegiadokumentides olnud juba aastaid, on justkui piinlik meenutadagi. Niisamuti kui seda, et meie rehkendustes on sees ka veidi “rehepappi” – nimelt näitame sinna kulutusi, mis rahvusvahelise statistika järgi sinna kõik kuuluma ei peaks.

Eesti teadusel ei ole hea aeg ning valitsuse otsus pakub vaid veelgi viletsamat perspektiivi. Seetõttu on õige ja vajalik kõigi aktiivsus, kes mõtlevad sellele, kuidas Eesti saaks väljuda madala sissetuleku lõksust ja allhankemaa saatusest. Teadus Eestis on küll veel rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja Eesti teadlased on edukad rahataotlejad väljastpoolt, ent piirid on käes. Teadlaste hulk on juba praegu võrreldes Põhjamaadega väike ja see väheneb. Kulutused teadlase kohta on OECD riikide väiksemate hulgas. Väga suur osa Eesti teadusest elab tänu Euroopa Liidu rahale ja see hakkab õige varsti vähenema.

Euroopa innovatsiooniindeksis jääb aga Eesti Euroopa Liidu keskmisest maha just erasektori innovatsiooninäitajate poolest ning need on viimastel aastatel märkimisväärselt halvenenud. Ja tõesti – miks peakski ettevõtja usaldama oma raha Eesti teadusesse, kui isegi erakondade esimehed seda väärikaks partneriks ei pea. Poliitiku sõna. Tahab – annab. Tahab – võtab.