Riikliku andmejagamise süsteemiga Facebooki ja Google'i vastu

Nädala eest vahendas ERR Kantar Emori uuringutulemusi, et Eesti reklaamituru internetireklaami alajaotusest võtavad Facebook ja Google kahepeale rohkem kui kodumaised meediakanalid kokku. Täpset summat ei teata, aga tõdemus on, et kui see summa Eestisse jääks, lahendaks see praegu hinge vaakuva Eesti ajakirjanduse probleemid. Sestap tegi Ekspress Grupi tegevjuht Mari-Liis Rüütsalu ettepaneku kehtestada Eestist välja liikuvale reklaamirahale maks.

Siin tuleb aga küsida, mida täpselt maksustataks ja miks? Eestis on palju valdkondi, kus välisettevõtted turgu võtavad ja teenitut välja viivad. Turu võtmine ei saa olla iseenesest probleem, eriti juhul kui pakutav teenus loob vajalikke väärtusi. Ja tundub, et Eesti reklaamiandjad suurplatvormide täpselt personaliseeritud reklaamivahendust tõesti väärtustavad.

Küsimus on aga, kuidas väärtusi luuakse ja kes neid loovad? Küsimusele vastamine sõltub majandusteooriast, mida vastamiseks kasutatakse. Juba kolmveerand sajandit majandusteaduskondades, eriti mikroökonoomika loengutes, võimutsev neoklassikaline majandusteooria paneb väärtuse defineerimisel põhiraskuse nõudluse ja pakkumise vahekorrale – väärtus on toote või teenuse eest turukonkurentsis makstav hind. Sellest perspektiivist saaks pakkuda, et Facebooki ja Google’i reklaamiteenuse väärtuspakkumine on nende konkurentide omast lihtsalt parem, ja lasta käed rippu.

“Innovatsioonisüsteem” mõistena viitab arusaamale, et kui riigis on optimaalselt seatud institutsioonide võrk (ülikoolid, investeerimispangad, klastriorganisatsioonid, inkubaatorid, asjakohased regulatsioonid jms) ning need vahetavad asjakohasel viisil ressursse ja teadmisi, siis hakkab terviksüsteem edukalt innovatsioone genereerima ja see tõlgendub ka laiemaks majanduskasvuks ja heaoluks.

Et rahvusvaheliste ettevõtete kohalolu riigis ei pruugi rahvuslike innovatsioonisüsteemide tervisele kasuks tulla, on innovatsiooniuuringutes klassikaline tõdemus. Need ettevõtted võivad küll kohapeal tööd pakkuda, aga ei ole alati orienteeritud kohapealseks teadmusvahetuseks ja sestap ei pruugi ka kohalikke süsteeme võimestada.

Meie uurimus näitas aga lisaks, kuidas turismisektori platvormiseerumine (mõjukateks tegijateks siin Booking.com, TripAdvisor, Airbnb, Google Maps jt) on tapnud lähiriikides turismisektori valmiduse koostöös, meedia-, mängu- ja IT sektoriga ise innoveerida. Platvormid on andnud neile küll elementaarsed vajalikud tööriistad uute klientide leidmiseks, kuid samas hoiavad platvormid need kliendikontaktaktid ja -andmed endile. Näitasime, kuidas peatselt võivad sarnases riskis olla ka haridus- ja tervishoiusektorid.

Meie ettevõtetele teadmuseelis

Mida teha? Üks võimalus on senisest läbimõeldumas riiklikus andme- ja innovatsioonipoliitikas. Eesti riigist kui platvormist on ka varem räägitud – seni küll kui Eesti riiklike e-teenuste välismaalastele pakkumise ehk kommertsialiseerimise võtmes. Nüüd on aeg see kontseptsioon peapeale pöörata. Kui platvormid on oma edu rajanud teiste loodud andmete pealt väärtuse koorimisele, on nüüd küsimus mitte ainult selles, kuidas saada need andmed tagasi, vaid kuidas ehitada riigis üles siinseid kodanikke ja ettevõtteid võimestav andmejagamise (innovatsiooni)süsteem.

See tähendab, et nii X-tee võimalusi kui ka eriti riigi avaandmeid pakutakse üha rohkem, et need on kodanikele ja ettevõtetele käepäraselt esitatud, et meie oma ettevõtetel oleks teadmuseelis nende andmete töötlemisel ja nende seostest ning kontekstidest arusaamisel. Ja et ka meie sektorite institutsioonid ja ettevõtted on valmis üksteisega andmeid jagama ja koos töötama. Nii saaksid näiteks ekraanimeedia ettevõtted teha koostööd kohaliku tervishoiusektoriga – arendades andmepõhiseid terviseennetuse või rehabilitatsioonirakendusi.

Niigi teabevahendamisega tegelevatele meediamajadele oleks loogiline siseneda ka elukestva õppe tarvis täpselt optimeeritud teadmuspakkumise teenusturule, seda meie õpiinfosüsteemide toel. Nad saavad seda teha, vallates kohalikku informatsiooni ja seotud eeliseid, milleni rahvusvaheliste platvormide käed iial ei ulatuks. Ja seda hoolimata kogu rahast, mida Amazon ja Google praegu tervises- ja haridusinfosüsteemidesse investeerivad. Teisisõnu, kuigi suurtel platvormidel on andmekogumisel ja pakkumisel mastaabieelis, on Eestis andmeressursse, mille kaudu pakkuda siinsetele ettevõtetele nn mitmekülgsuseelist.

Küsimus on vaid, kas väärtuskonfliktidesse uppunud valitsusel ja ühiskonnal on üldse mahti Eesti riigi andmepõhiste innovatsioonisüsteemide ja seotud väärtusloomega tegeleda?

---

Artiklis kirjeldatud uuringu tulemused on lahti kirjutatud tasuta kättesaadavas e-raamatus "Emergence of Cross-Innovation Systems: Audiovisual Industries Co-innovating with Education, Health Care and Tourism”.