Egod on suurelt kokku põrganud

Ettevõtjana on mul selgelt oma mured ja hirmud.

Töökäte puudus. Kahetine tunne on. Paljuräägitud majanduskriis või -langus või kuidas iganes seda nimetatakse, hingab natuke iga ettevõtja kuklasse. Läheb hästi, aga valvsus on suur. Lõtvunud otsused võivad hetke pärast kalliks maksma minna. Teisalt sisendite kallinemine, palgasurve. Selline on praegune pilt ja kui selle juures täie tõsidusega rääkida võõrtööjõu piiramisest, siis see on hirmutav. Nõus, see peab olema reguleeritud, siia jäämise reeglid peavad omavahel läbi räägitud olema, maksud makstud.

Praegu on kahjuks või õnneks nii, et see on ainuke, mis meid, ettevõtjaid, töökäte puudusest päästab.

Kõige valem oleks, kui see võimalus lihtsalt lukku keerataks. Siis on küll tunne, et oma varbad on kaugeim punkt. See tuleb lihtsalt lahendada ja majandusele parimal moel.

Tore elu meeldib kõigile. Tarbimine on julguse ülemisel piiril, maksud laekuvad ja üldiselt läheb hästi. Küll on aga selle valitsuse tarkuseks see, kuidas ollakse valmis majanduse võimalikuks languseks; kuidas riik plaanib panustada meie olulistesse sektoritesse siis, kui erasektori tellimused langevad, et vältida masskoondamisi. Tuleb tunnistada, et eelmisel korral selleks valmis ei oldud. Aga nüüd tuleb seda teha paremini.

Teemasid on veel.

Eestlased ja rahvuslus. Valimised näitasid, et see on oluline. Seda ei saa eirata.

Majanduse käekäik. Digitaliseerimine. Siin peab riik olema eestvedaja ja panustaja.

Ametkondade töö kiirus ja otsuste tegemise julgus. Näiteks maja valmib 8 kuuga ja kasutusluba menetletakse kaks kuud. See ei ole parlanksis.