Ettevaatust konkurentsiametile küüniste kasvatamisega!

Praegusele õigusloomeaastale andis avapaugu direktiiv 2019/1 – 1 – käesoleva aasta esimene direktiiv. Selle eesmärk on liikmesriikide konkurentsiameteid väestada, neile värsket jõudu ja uusi tööriistu juurde anda. Mis on siis see hea kavatsus, mida Euroopa Liit ellu üritab viia?

Praegune Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rakendamise mudel pärineb aastast 2003. Siis anti ka kohalikele konkurentsiametitele õigus ja kohustus menetleda ELi konkurentsiõiguse rikkumisi. Euroopa Komisjonil on konkurentsiõiguse valdkonnas üks hea komme. Kümme aastat pärast reformi kontrollitakse nende mõju. Ja nii selguski 2015. aastaks, et reform oli õnnestunud puudulikult. Kõik liikmesriigid olid lubanud kartellide ja turgu valitseva seisundi kuritarvitajate jalgealused ühtlaselt soojaks kütta. Reaalsuses olid aga suured erinevused. Mõni riiki oli küll lubanud kartelle jahtida, aga nii, et kartelliosaliste arvutitesse ei tohtinud vaadata või nende tööautosid ei tohtinud läbi otsida. Võite siis arvata, kuhu kartellid kolisid ja kus räpaseid dokumente hoidma hakati. Mõned riigid jätsid ka adekvaatsed karistused kehtestamata.

Eesti oli siinjuures tegelikult eeskujulik. Üldjoontes on meil rahuldav, täiesti hea konkurentsijärelevalve süsteem. Meie konkurentsiametit austatakse ja kardetakse, koostöös prokuratuuriga on neil kasutada peaaegu kogu haldusmenetluses ja kriminaalmenetluse seadustikus võimaldatud tööriistakast. Nad on harjunud töötama elektrooniliste dokumentidega, tegema läbiotsimisi autodes ja kodudes. Eestis on kartellide uurimisel võimalik ka jälitustegevus, pealtkuulamised, peaaegu kõik, mida menetleja hing ihaldab. Meie konkurentsiametil tööriistadest puudu ei tule.

Sama on ka karistustega. Jah, muuta tuleb karistuste ülempiiri, turgu valitseva seisundi kuritarvitamise trahvid ei vasta etteantud ELi standardile. Kuid muus osas tuleb meil olla väga ettevaatlik praeguse süsteemi lammutamisega, karistamise lihtsustamisega. Kui karistusõiguse reform läbi viidi, võeti vastu põhimõtteline otsus, et karme karistusi määratakse üksnes kriminaalmenetluses. Seda selleks, et karmide karistuste määramisel oleksid tagatud isikute põhiõigused. Kui ikkagi tehakse trahvi 10 protsenti käibest, siis seda ei peagi olema mugav ja lihtne teha. Ja põhiõiguste kaitsmist tagab kõige paremini reglementeeritud ja range kriminaalmenetlus. Seetõttu tuleb olla väga ettevaatlik ja kaine, võttes üle direktiivi neid nõudeid, mis seostuvad menetluste lihtsustamisega.

Sageli näeme, et hästi toimivasse õigussüsteemi lisatakse mingi erand, ühekordne või kitsa valdkonna erireegel. Varsti näeme, et see erand hakkab paljunema, süsteem mureneb ja erandid võtavad süsteemi üle. Näeme, kuidas konkurentsiõiguses muudetakse lihtsamaks isikute karistamine. Kas varsti loobume selgetest menetlusreeglitest ka muude kuritegude ja oluliste rikkumist uurimisel, et menetlejal oleks lihtsam?

Varsti hakkame ühe juriidilise isiku – tütarühingu – konkurentsiõiguse rikkumise eest karistama teist ettevõtet – emaettevõtet. Kas järgmine samm on see, et hakkame ka tütarettevõtte maksurikkumiste või altkäemaksu eest karistama emaettevõtet? Või keskkonnaõiguse rikkumise eest? Ka maksud on ju oluline teema. Nii küsib ühel päeval ka maksuamet – miks konkurentsiamet võib, me tahame ka lihtsamalt menetleda, lihtsamalt karistada ja maksuvõlga teistelt ühingutelt sisse nõuda.

Seetõttu saab ka ECN+ direktiivi ülevõtmisest omamoodi lakmustest: kas me suudame oma hästi toimivat süsteemi kaitsta või anname alla mõttelaiskusele ja ütleme, et ah need Brüsseli reeglid me lihtsalt peame üle võtma.

ECN+ direktiiv ei ole vaid suurettevõtteid mõjutav nišiseadus, vaid selle siirded võivad muutuda kogu meie õigussüsteemi kahjustavaks vähkkasvajaks, muuta Eesti tõeliseks ametnike paradiisiks, kus ülikarmide sanktsioonide kohaldamiseks piisab ametniku subjektiivsest arvamusest ning uitmõttest.