Baltika vajab imet – ja see ime võib sündida

Teade, et Baltikas kaotab töö päris suur hulk inimesi, tuli mõnelegi üllatusena. Mitte niivõrd see, et ettevõte otsustas oma õmblustehased kinni panna, vaid see, et Eestis õmblustöid veel üldse tehakse. On neid, kelle arvates valmistatakse Baltika tooted ammu kas Ukrainas, Moldovas või Aasias. Kuulsin isegi tuttavat ütlemas, et kui ta oleks teadnud, oleks ta rohkem nende riideid ostnud.

Baltika kehvast olukorrast on räägitud aastaid, seega on ime, et ollakse kõige kiuste ikka alles. Baltika on seega tõeline vastuvoolu ujuja, kes uskus ja lootis, samas eiras majanduse ja ärireegleid, aga imet ei sündinud.

Baltika uudist ja Meelis Milderi intervjuud lugedes tuli millegipärast silme ette 16aastane Rootsi tüdruk Greta Thunberg, kes pool oma elust on muretsenud kliimamuutuste pärast. Kui pikka aega ei võetud teda tõsiselt (tüdrukul on Aspergeri sündroom), siis nüüd teab teda kogu maailm. Muidugi ei muutu inimkond kohe hoolivaks, aga mingi lükke selle teema teadvustamine kindlasti toob. Üks põhjus, miks teda kuulatakse, on see, et tüdruk ise elab nende põhimõtete järgi.

Mis on tänase maailma probleem? See, et igal pool on inimesed, kes räägivad üht, aga teevad teist. See käib ka äri kohta. Tegemist on hiigelsuure masinavärgiga, üleilmse turuga, kus heasoovlikkust ja idealismi karistatakse. Ellujäämiseks tuleb rääkida üht ja teha teist.

Kõik on lugenud kohutavaid lugusid Aasia õmblusvabrikutest, pole vahet, kas toodetakse Tescole või Armanile. Ikka on see orjatöö, töötingimused on õudsed, loodus on mattunud reostuse, jääkide, mürkide alla. Lääne meedias ilmunud lood võib kokku võtta nii: kuigi omanikud lähevad aina rikkamaks ja brändid kuulsamaks, jäävad töötajad vaestes riikides ikka vaeseks. Rõivakandja Läänes usub, et tuntud bränd ja kõrge hind teeb omanikud eetilisemaks ning aitab päästa kolmandat maailma, aga kahjuks see nii pole. Äri ei anna häbeneda.

Siinkohal võiks mängu tulla Baltika ime, et Greta kombel näidata, et elabki nii, nagu teistele räägib. Ühegi toote edu pole (vabandan tootjate ja kunstnike ees) materjal või disain, ehkki nii võib tunduda, vaid lugu, mis selle juurde käib või mida see ese sümboliseerib. Lugu tuleb rääkida õigel ajal. Ja Baltika lugu võib olla see, et pole orjapidamist, vaid on punapõsksed töötajad, pole looduse reostamist, vaid kõik jäätmed leiavad taaskasutamist. See puudutab kõiki. Mida tahab heaoluühiskonna tarbija? Imesid, tervist, õnne, sest kõike muud saab raha eest. Baltika särk on juba mitmes mõttes õnnesärk – tema valmistamiseks ei mürgitata kaugeid maid ega tehta orjatööd, aga see toob õnne kandjale ja loodusele, miks mitte lõpuks ka omanikele?