Vajame paindlikumaid töösuhteid!

Töötaja on oluliselt efektiivsem ning rahulolevam, kui ta saab võimaluse korral oma tööaega ja töökohta valida. Seetõttu tuleb inimestele anda rohkem valikuid, kuidas kokkulepitud tööd teha. Paratamatult ei kao klassikaline töölepinguline suhe ja naiivne oleks eeldada, et vastavaid direktiive kardinaalselt muudetakse. Siiski võiks riiklikul tasandil teha muudatusi, mis soodustaksid paindlikku töötamist. Sellest võidaksid nii töötajad kui ka tööandjad.

Töölepingulises suhtes võiksid tööandja ja töötaja olla vabad kokku leppima avatud tööajas. See tähendab, et puuduks kohustus garanteerida töötajale kindel tööajanorm. Töötasu makstaks tegelikult töötatud tundide eest ehk töötaja peaks arvestama, et töötunde oleks töömahu järgi ning töötasu makstakse tegelike tundide eest. Tööandjal puuduks kohustus tasuda töötajale aja eest, kui tööd ei ole anda. See annaks mõlemale poolele vabaduse organiseerida oma tegemisi. Selline töösuhte vorm kehtiks vaid poolte kokkuleppel, mis peab olema selge ning kus poolte õigused ja kohustused ning vastutus on täpselt reguleeritud.