Miks ei prognoosita majanduse langust?

Pikaajalist prognoosi võib kutsuda ka projektsiooniks, mis on tehtud analüütiku valitud eeldustel selle kohta, kui kiiresti ja millise trajektooriga jõuab prognoositavas majanduses tööviljakuse tase kas mingi riikide grupi või miks mitte ka maailma rikkaimate riikide kannule. Kui me usume Eesti riigi institutsioonide kvaliteeti ja suurepärasesse majanduskeskkonda, siis võime tõsta lati ka kõrgemale kui Euroopa Liidu keskmine. Praegune prognoos on sellel puhul konservatiivne – Eesti jõuab tööviljakuses viiekümne aastaga 95 protsendi tasemele Euroopa Liidu keskmisest, kuid ka sealt edasi veidi kiirem kasv Euroopa Liidu keskmisega võrreldes jätkub.

Majanduslangust prognoosivad analüütikud vaid siis, kui see on juba käes või ilmselgelt ukse ees. Üks põhjus languse mitte prognoosimiseks on see, et kohati endiselt levinud klassikalise majanduskäsitluse järgi on turumajandus isereguleeruv, mistõttu püüdleb ta turujõudude ajel oma optimaalse taseme poole kõigis näitajates, nagu majanduskasv, hinnatõus ja töötus. See peaks tagama ka stabiilse kasvu. Selle veidi lihtsameelse käsitluse eest hoiatasid viimase kriisi päevil majanduspoliitikuid korduvalt teiste hulgas nii Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) kui ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ökonomistid, soovitades tungivalt jõulisemat riigi sekkumist pikale veninud kriisist väljumiseks.

Teine põhjus on veidi enam põhjendatud lootus, et keyneslikke ideid järgival majanduskäsitlusel põhinev vastutsükliline raha- ja eelarvepoliitika suudab tavaolukorras enamasti majanduslanguse episoode vältida või hoida need mõne kvartali pikkused. Viimane kriis näitas, et vajaduse korral peaksid need poliitikad majanduse stabiliseerimiseks olema oluliselt jõulisemad.

Kolmas ja võib-olla kõige olulisem põhjus, miks majanduslangust praktiliselt kunagi ette ei prognoosita, on isetäituvad ootused. Majandusarengu tulevik ei ole üheselt määratud, mistõttu ei ole kunagi võimalik täieliku kindlusega öelda, kui palju majandus järgmisel aastal kasvab või kahaneb. Kui aga mõni autoriteetne institutsioon ütleks, et järgmisel aastal ootab meid ees majanduslangus, millega käib paratamatult kaasas tööpuuduse suurenemine, siis võib üpris kindel olla, et langus saabubki ja prognoositust varem ning sügavam. Ja seda eriti riigis, kus individuaalsed säästud on enamikul väiksed ja elanikud teavad, et töötuskaitse ei taga vähegi pikemas kriisis ligilähedaseltki senise elujärje jätkumist.

Seega oleks majanduslanguse kirjutamine pikaajalisse prognoosi vastutustundetu. Majanduslanguse saabumise ennustusvõistlusi analüütikud avalikult ei korralda. Pikaajalise prognoosi esimene eesmärk ei ole aimata majanduskasvu või langust mingil konkreetsel aastal, vaid näidata suures plaanis kätte trend, mille ümber majandus võiks vahelduva eduga kulgeda. Praktikas jääb sinna sisse ilmselt nii langusaastaid kui ka trendist kiirema kasvuga aastaid, kuid selle trendi järgi peaks olema mõistlik teha pikaajalisi plaane.