Kas Tamm tahab vähem kasumit kui Svensson?

Eesti panganduse kasumlikkust hinnata on üsna keeruline, kuna ettevõtete tulumaksu süsteem on pikema aja jooksul suunanud Eestis tegutsevaid panku kasumit reinvesteerima. Selle tulemusel on tekkinud olukord, kus pankade kapitali adekvaatsus ehk riskivarade ja omakapitali suhe on üle 30 protsendi. Sellise kapitalitaseme juures arvutatud kapitali tootlus (return on equity) on tegelikkusega võrreldes liiga väike. Sisemiselt arvestavad pangad Eestis olevate riskivarade katteks vähem kapitali (normatiivne nõue pluss vabatahtlikult hoitav ühtne puhver kogu pangandusgrupi ulatuses).

Sama sisemist arvutust näitavad pangad ka oma avalikes aruannetes, kus kapitali tootluse arvutamiseks on kasutatud arvestuslikku kapitali ja välja jäetud see osa kapitalist, mis on Eestisse jäetud maksutehnilistel põhjustel. Suuremate Eestis tegutsevate pankade avalike aruannete järgi on kapitali tootlus ligikaudu 20 protsendi juures ehk sarnane samade pangagruppide tootlusega Rootsis. Ja kui rääkida Eesti tütarpankadelt Rootsi emapangale makstud suurtest dividendidest, siis siin on tegemist lihtsalt varem edasilükatud tegevuse elluviimisega, sest Eesti maksusüsteemi on vahepeal muudetud.

Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on nii Eestis tegutsevad pangad kui ka üldse Põhjamaade pangad kõige kasumlikumate hulgas. See tuleb sellest, et Põhjamaade ja sealjuures ka Eestis tegutsevate pankade laenukahjumid on oluliselt väikesemad ning osalt tänu tehnoloogia kasutamisele on ka kulu väikesem.

Ajaloolises võrdluses ei ole kasumlikkus praegu eriti suur. Et Eestis on pangandusega raske kasumit teenida, näitab seegi, et Nordea ja DnB otsisid oma Eesti äridele mitu aastat võimalikku ostjat. Nende otsus väljuda Eesti turult tulenes sellest, et siia investeeritud raha tootlus oleks nende hinnangul suurem mujal, sealhulgas ka nende pankade koduturul.

2019. aasta alguses kuulub ligi 90 protsenti Eesti pangandusturust Skandinaavia pankadele ning nemad teenivad ka vastavas mahus kasumit. Kui pankade varade maht on umbes 100 protsenti sisemajanduse koguproduktist, siis 1protsendise varade tootluse juures (panganduses tavapärane tase) on loomulik, et nad saavad kasumit 1 protsendi sisemajanduse koguproduktist ja kasutavad seda varasematel aastatel edasilükatud dividendide väljavõtmiseks. Selline on olukord ka paljudes teistes sektorites, kus domineerivad välisomandis olevad ettevõtted. Paljuski kujunes selline turuolukord välja ajal, kui Eesti majandus oli siirdumas turumajandusse ja sääste oli Eesti majanduses investeerimise vajadust arvestades liiga vähe. Eesti majanduse siirdeprotsessi peetakse Kesk- ja Ida-Euroopa riikide seas üheks edukamaks ning üks edu võtmetegur oli väliskapitali kasutamine investeeringute tegemiseks.

Pankade välisomanikud on toetanud Eesti panganduse sujuvat toimimist. Tasub meelde tuletada, et viimase finantskriisi ajal sattus Lätis raskustesse suure turuosaga pank, mis kuulus kodumaistele investoritele. Olukorra lahendamiseks vajas Läti Rahvusvahelise Valuutafondi (IMFi) abiprogrammi ja riigi võlakoormus kasvas paari aastaga 18 protsendilt 47 protsendini, mis teeb iga Läti elaniku kohta 2500 eurot.

Kui Eestis hakkas pankade laenuportfell vahetult pärast 2008. aasta kriisi taas kasvama, siis Lätis võttis see aega 10 aastat. See tähendab, et Eestis suutis pangandus paremini toetada majanduse kasvu, sest inimeste ja ettevõtete rahastamine ongi panganduse põhiülesanne. Kiire taastumine kriisist toimus osaliselt tänu sellele, et rootslastest omanikud hoidsid panga likviidsena. Keskpanga jaoks on oluline, et pangandus toimiks nii headel kui ka halbadel aegadel. Seejuures on oluline, et üks panganduse stabiilsust toetav tegur on ka pankade omanike struktuur.