Majandusharidus kohustuslikuks nii füüsikule kui ka lüürikule

Näiteks on ühe küsitluse järgi Eestis suurimaks takistuseks enamate laste saamisel majanduslikud piirangud (Turu-uuringute AS, 2018). Kindlasti pole kellelegi ka üllatus, et paarisuhtes ettetulevate tülide sagedaseim põhjus on raha.

Kõlab, nagu imeline võluvits – anna aga inimesele raha ning tülid kaovad ja iive tõuseb. Mis nii viga elada! Küllap see nõnda lihtne siiski ei ole, miskipärast kipuvad võimaluste kasvamisel vajadused või pigem hoopis soovid kasvama võrdselt või koguni rohkemgi. Teame ju kõik lugusid lotovõitjatest, kes aasta-kaks pärast suurt võitu on majanduslikult täbaramas seisus, kui olid enne.

Seetõttu olekski tarvis anda inimestele õng, mitte kala. Edendada majandusharidust ja finantskirjaoskust. Sel viisil on igaühel endal võimalik jõukust koguda ning mis veelgi olulisem – ja ka keerulisem –, seda säilitada. Lihtne idee, igas üldsõnalises majandusalases raamatus sees. Kui paljud neid raamatuid aga loevad?

Esiteks tuleks muidugi laiendada seda kursust vedavate õppejõudude ringi, sest ega praegu need, kes ainult majandusteaduskonna vajadusi rahuldavad, ei jõuaks rahuldada kogu ülikooli vajadusi. Lisaks aitaks kulusid madalamal hoida ja õppejõude vähem koormata see, kui vähemalt pooled loengud peaksid külalisõppejõud.

Iga tudeng – nii füüsik ka kui lüürik – peaks loengul kuulma, mida peab kõige olulisemaks 90 minutiga edasi anda börsiettevõtte juht, mida väikeinvestor, mida mööblitööstur, mida IT-ettevõtja, mida eduka idufirma rajaja, mida pankur jne. Korralise professori ja tema abiliste, kelle kanda jääks alla 50% loengutest, ülesandeks jääks kursuse väljatöötamine (küllap saab seda teha olemasolevate baasil) ning alla poolte loengute lugemine.

Suurim koormus seisneks kahtlemata selles, et millegi alusel on tarvis otsustada, kas lugeda tudeng kursuse sooritanuks või mitte. Sellisel kursusel ei ole kindlasti tarvis hakata tuhandetele tudengitele eksamit koostama, kuna peamine eesmärk on panna lihtsalt noored neil teemadel mõtlema. Täiesti piisaks automatiseeritud testidest.

Külalisesinejatega kohtumised peavad jääma reaalselt toimuvaks, mitte video vahendusel. See on ainulaadne võimalus igale tudengile kohtuda Eesti majanduse tippudega päriselt, küsida neilt ajakohaseid ja erinevaid küsimusi ning just see olekski ilmselt kõige innustavam pisik igale tudengile hakata oma eriala kõrvalt mõtlema ka ettevõtlusele ja oma isiklikele rahaasjadele.

Pole vist tarvis mainida, mida saab sellest külalisesineja. See on ka talle ainulaadne võimalus suhelda Eesti tulevikuga, teha isiklikult noorte seas turu-uuringut, aidata kujundada väärtushinnanguid, mida ta õigeks peab. Mõistagi on see ka prestiiži küsimus. Mõne aasta pärast oleks Rikaste TOPi asemel Äripäevas artikkel „Vaata, kes sel aastal majandusloengute pidajatega liitusid!“ ja inimesed saaksid oma uudishimu rahuldada hoopis mitte teiste rahakotis sorides, vaid uudistades, keda nii vägevaks peeti, et ka sellesse kampa võeti. Umbes nagu meie oma Sun Valley konverentsi kajastus.

Muidugi ei pea piirduma vaid ülikoolidega. Sama kursuse võiks ja peaks viima ka kutsekoolidesse. Ühel heal päeval, kui uus põlvkond lapsevanemaid on finantsharitud, oleks tõelist kasu ka sellise haridusega varem alustamisest, kuigi siis pole see enam vast nii kriitilise tähtsusega, sest lapsed saaksid vastava õpetuse kaasa ka kodust.