Slow Estonia – aitab rabelemisest!

Aina rohkem inimesi loobub selle võidujooksu jooksmisest ning pöördub slow-elustiili poole. Esimene selgelt defineeritud slow-liikumine oli tõenäoliselt aeglase toidu liikumine (slow food movement), mis tärkas 1986. aastal Roomas protestina McDonald'si restorani avamisele Hispaania väljakul. Liikumise pooldajad protesteerisid kiirtoidukultuuri vastu, mis ei sobinud kokku oma traditsioone ja kulinaariat jumaldavate itaallaste eelistustega, milleks on värske hooajaline toit, tunde kestvad lõunad pere ja sõprade seltsis, käsitsi valmistatud maiuspalad, põlvkonnast põlvkonda pärandatud toiduretseptid jne. Tänapäeval on sellest saanud ülemaailmne liikumine, mille ametlikud esindajad ja kogukonnad tegutsevad 160 riigis.

Aeglase toidu liikumine inspireeris hulka teisi liikumisi paljudes valdkondades, mis toetuvad sarnastele põhimõtetele – säästlikkus, jätkusuutlikkus, keskkonnasõbralikkus, kvaliteet üle koguse, õiglane kaubandus, liigtarbimise vältimine, kestlikud majanduslahendused, teadlikkus, eetilised valikud, inimestevahelised sidemed. Aeglane haridus, aeglane mood, aeglane ajakirjandus, bioregionalism, aeglane raha, tasaareng (degrowth), aeglane lastekasvatamine ja aeglane reisimine on vaid mõned näited. 2004. aastal ilmus Carl Honoré raamat “Aegluse kiituseks”, mida võib julgelt nimetada aeglase elustiili piibliks. Läbi isikliku kogemuse kirjeldab autor kõike seda, mis on meie kiires maailmas valesti läinud ning kuidas sellest kiiruse oravarattast välja saada.

Tõenäoliselt üks suurimaid slow-liikumisi on aeglased linnad, mis on saanud alguse jällegi dolce vita sünnikohast Itaaliast. Cittaslow on rahvusvaheline linnade võrgustik, millega on praeguseks liitunud üle 250 linna üle maailma. Aeglase linna elanike arv ei tohiks ületada 50 000, suuremad linnad saavad võrgustikuga liituda toetajatena. Cittaslow liikmeslinnade eesmärk on muuta oma keskkond elamiskõlblikumaks ja inimsõbralikumaks, vähendades liiklust, suurendades rohelust, säilitades kohalikku kultuuri ja linna unikaalsust, aeglustades elutempot, propageerides tervislikku eluviisi, toetades kohalikku toodangut ja käsitööd, takistades üleliigset globaliseerumist.

Kui aeglased linnad muutuvad aina populaarsemaks, siis aeglastest riikidest pole ma veel kuulnud. Siiski usun, et lähitulevikus tekivad ka mitmed slow-riigid ja Eesti võiks olla nendest esimene. Kõik eeldused on meil juba olemas: väike riik, väikesed linnad, puhas õhk, säilinud loodus, tugevad traditsioonid. Cittaslow' manifestis kirjeldatud unistus ideaalsetest slow-linnadest võiks vabalt käia terve Eesti kohta: „Linnad, kus inimesed tunnevad endiselt huvi vanade aegade vastu, linnad täis teatreid, väljakuid, kohvikuid, töökodasid, restorane ja spirituaalseid paiku, linnad puutumatu maastiku ja imeosavate käsitöömeistritega, linnad, kus inimesed ikka veel märkavad aastaaegade aeglast kulgemist ja nende ehtsaid loodusande, pidades lugu maitsest, tervisest ja spontaansetest kommetest.“ Mõned slow-ettevõtted on meil juba olemas, nii moe- ja toidumaailmas kui ka muudes valdkondades. Nüüd oleks vaja vaid areneda ja kasvada.

Milline võiks siis olla see tuleviku Slow Estonia? Mis muutub, mis läheb paremaks, mis jääb silma teistele, kellele saame eeskujuks olla? Kujutame hetkeks ette, et aeglane Eesti on juba olemas ning vaatleme seda läbi väliskülastaja silmade. Meie külaline on käinud Eestis ka varem. Milliseid erinevusi näeb ta nüüd, võrreldes eelmiste reisidega? Esimene asi, mis talle lennujaamas silma jääb, on hubane ja maitsekalt sisustatud meditatsiooniruum, kus reisijad enne või pärast reisi aega maha võtavad. Edasi suundub meie külastaja oma majutusasutusse, milleks on hiljuti avatud, aeglase elustiili kõiki põhimõtteid järgiv Estonia Slow Hotel.

Meie külaline saabub riigipühal, mis kattub nädalavahetusega. Kuid see ei tähenda mingil juhul seda, et esmaspäeval tuleb tavaline tööpäev. Seadused on vahepeal muutunud ning Eesti kalendris on nüüd rohkem puhke- ja lühendatud tööpäevi. Samas on töötajate produktiivsus ja üldine rahulolu tõusnud. Statistika näitab, et ületöötamisest põhjustatud stressi ja depressiooni määr on vähenenud. Samuti on langenud ka alkoholi tarbimise protsent.

Tallinnas jalutades märkab meie külastaja, et paljud suurte rahvusvaheliste kettide kauplused ja söögikohad on asendunud kohalikega. Väikeettevõtete äri edeneb aina paremini. Masstoodangule orienteeritud korporatsioonidel aga enam nii hästi ei lähe. McDonald's on oma uksed Eestis kinni pannud ning Viru ja Vana-Viru nurga peal ilutseb nüüd kohalik kultuurikeskus, kus asub ka mõnus kohvik ja tervisetoodete pood. Kuna kohalikud elavad nüüd säästlikumalt ja jätkusuutlikumalt ega põe enam nii suurt šoppamishullust, on kaubanduspind elaniku kohta vähenenud. Samas kindel majanduskasv jätkub endiselt, kuna palju enam müüakse kohalikku toodangut ning tooteid ja teenuseid väärindatakse rohkem.