Maaomanikke mõjutav seadusemuudatus teeb ärevaks

Kuidas oleme saanud viimased paarkümmend aastakümmet hakkama ilma maade omamist üle reguleerimata? Põllumaade saatuse on määranud turg. Taasiseseisvumise alguses oli põllumajandus languses ning palju maad jäi sööti ning kasvas võssa. Turg ei vajanud sel hetkel enamat toodangut, mida võinuks toota. Suur muutus toimus peale Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Tekkisid toetused, mis olid seotud konkreetse maa omamisega. Tänu sellele suurepärasele võimalusele on viimastel aastatel väga palju võsastunud maid taas viljakandvaks põllumaaks tehtud, ilma mingi käsu ja keeluta. Kahjuks ei pea keegi sellist statistilist arvestust, kui palju on viimastel aastatel sellist taastatud põllumaad tagasi ringlusse tulnud. Tekkinud on päris efektiivne ja väärtuslik maaturg.

Põhiküsimus on aga see, millist mõju avaldab põllumajandusmaa turule antud seadus sellises sõnastuses, nagu ta hetkel on. Kui lasta maaturg vabalangusesse, võivad taime- ja loomakasvatusettevõtetel tekkida suured raskused lisatagatiste leidmisega.

Selle seaduse vastuvõtmise aeg teeb siiski ärevaks, kui mõelda maade võõrandamisele. Seda seadust võib võrrelda sukaga. Teame küll ju paari sukk ja saabas. Saapaks kujuneb otsetoetustega seotud nõue, et põllumajandusmaal, mida hoitakse karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ehk hooldatakse, tuleb niide ja hekseldatud rohi kokku koguda. Seda 2019. aastast täies mahus.

Mida see kaasa toob? Suuremad ning kilplaslikud tööd lihtsalt töö tegemise pärast.

Kas tõesti on selline ajastus, mitme seaduse ja määruse samaaegne kehtima hakkamine kellelegi kasulik? Miks tahetakse põllumaad kaitsta seniste omanike eest, kes ise ei tegele maaharimisega, maa võõrandamise alustamisele kaasaaitamisega?

Kui tahta midagi muuta, tuleb enne vaadata suuremat pilti – mis, mida ja kuidas mõjutab.