Vilepuhumine pole pealekaebamine

Negatiivne kõneviis peegeldab, et me ei oska ühiskonnana veel eristada sõnumit sõnumitoojast. Meie kõigi huvides on, et avalik huvi oleks kaitstud, ning kui keegi juhib tähelepanu võimalikule rikkumisele, on meie ülesanne see kiirelt lahendada, mitte otsida teavitaja tegevuse tagamõtteid.

Kindlasti väärib kriitikat Danske Banki vilepuhuja nime avaldamine Eesti ajakirjanduses, mis on vastuolus teavitajate kaitse printsiipidega. Väärkäitumisest teavitamine on inimestele enamasti väga raske otsus, sest kaalul võivad olla nii isiklik kui ka professionaalne maine, töökoht või karjäär ning mõnel juhul isegi turvalisus. Irooniline on, et vilepuhuja isiku avaldanud inimestele rakendus ajakirjanduslik allikakaitse, kuid vilepuhuja sarnase kohtlemise osaks ei saanud.

Probleem pole muidugi vaid ajakirjanduslikus käsitlemises. Eesti ametivõimud ei vastanud kuidagi Danske Banki vilepuhuja soovile saada kaitset, mis omakorda peegeldab septembrikuist valitsuse otsust mitte toetada ELi õiguse rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi eelnõu.

On viimane aeg muuta Eesti riigi suhtumist väärkäitumisest teavitajatesse: tegu on väärtuslike tunnistajatega, kes on oma tegudega üles näidanud julgust avaliku huvi eest seista ning kelle õigused peavad olema tagatud. Inimõiguste nädalal on igati paslik toonitada, et vilepuhujatele tuleb tagada seaduslik kaitse ning mitte võimaldada nende mustamist.