Kas Venemaale terendavad uued sanktsioonid?

Et sanktsioonid on esmalt poliitilise iseloomuga, muutub tähtsaks võimalikult paljude riikide osavõtt sellest – Ameerika Ühendriigid on piisavalt suur ja tugev riik, nii et ainuüksi Ühendriikide sanktsioonid võivad olla olulise tähtsusega sanktsioneeritava puhul, kuid kui võtta Eesti, siis üksnes Eesti sanktsioonid kellegi vastu ei muudaks suurt midagi. Ainult Euroopa Liidu kui terviku sanktsioonidel on mingi mõte – Venemaale on tulnud Euroopa Liidu ühtsus sanktsioonidega üllatusena.

Kuid on oluline mõista, et ehkki Euroopa Liidu sanktsioonid on olnud Venemaa vastu ühtsed, tajutakse nende vajadust erinevalt. Eestile ja teistele Balti riikidele on elulise tähtsusega, et Euroopa Liit näitaks suhetes Venemaaga üles ühtsust, seega on sanktsioonide pooldamine loogiline. Ent mitme teise riigiga ei pruugi lugu olla nii selge – ilmselgelt kalkuleerivad paljud, kas Euroopa Liidust tulevad toetused ja ühisturus olemine kaaluvad üles sanktsioonidest tekkiva kahju. Praegu on peale jäänud Euroopa Liit, kuid küsimus on, kas edasised sanktsioonid ka säärase kalkulatsiooni Euroopa Liidu poole kallutaksid.

Edasiste sanktsioonide mõttekuses peaks ju tagasi vaatama ja küsima, kas senistel sanktsioonidel Venemaa vastu on mõju olnud. Sanktsioonide mõju on muidugi väga keeruline kalkuleerida, sest ei loe üksnes majandusargumendid, vaid ka võimalikud meeleolud, poliitika muutused jne. Seega on ka Venemaa-vastaste sanktsioonide kohta pakutud väga erinevaid hinnanguid, kuid tasub ka meeles pidada, et Venemaa enda vastusanktsioonidel on ilmselt suurem mõju (Venemaa keelustas mitme põllumajandustoote impordi paljudest lääneriikidest).

Ent toetus Venemaa presidendile Vladimir Putinile pole sanktsioonide tõttu kõikuma löönud. Kui üldse on toetus vähenenud, siis Venemaa enda pensionireformi tõttu. Sest Venemaa inimesed tajuvad sanktsioone kui ebaõiglust, kui kättemaksu ega kipu seetõttu Putinile selga keerama. Nendele, kes ütlevad, miks siis sanktsioone kehtestada, tulebki meenutada, et sanktsioonid on olulised eeskätt sanktsioneerija suhtes – see on poliitiline akt, milles sanktsioneerijad on kokku leppinud.

Nüüd on küsimus selle poliitilise akti olemuses. Või õigemini viisis. Lääs laiemalt on end mänginud rajale, mida rahvusvahelistes suhetes kutsutakse nimega path dependency ehk sõltuvus juba sissetallatud teest. Ehk siis see, et kord alustatud poliitikat on raske muuta, sest nii on lihtsam ja poliitiliselt mugavam teha.

Võibolla oleme aga praegu murdekohas, kus Venemaa mõjutamiseks tuleks ette võtta midagi ootamatut. Sõjateooria järgi on agressoril alati see eelis, et tema teab, kust ja mil viisil rünnak tuleb, ja kaitsja peab rünnaku kohta ja viisi aimama. Path dependency oli selgelt näha 1940. aastal, kui Prantsusmaa lootis kaitsele ja Maginot' liinile, sest I maailmasõja ajal oli kaitse pidanud. Sakslased aga ei käitunud nagu I maailmasõjas.

Praegu ründab Venemaa ja keegi ei oska oodata, kus tuleb järgmine hoop. Ent Venemaa ootab taaskord vaidlust sanktsioonide üle ja võimalikult ka sanktsioonide laiendamist. Sestap tasuks läänel kaaluda millegi sellise ettevõtmist, mida Venemaa ei oota. Loomulikult mitte sõda, selleks on panused liiga suured. Kuid sanktsioonid ei pruugi tähendada seniste sanktsioonide lihtlabast laiendamist, vaid otsustavat hoopi mitme Vene oligarhi ja poliitiku huvidele läänes. Või veel midagi. Kuid poliitika muutmises on Euroopa Liidus palju keerulisem kokku leppida kui senise ehk sanktsioonide jätkamises.

Kogu selle sanktsioonide teema juures ei tohi unustada Ukrainat. Sanktsioonidele lisaks peaks lääs mõtlema, kuidas kõige paremini aidata Ukrainat. Putin on juba teatanud, et soovib Ukrainas uut valitsust. Lääne huvides on, et valimised Ukrainas oleksid vabad ja ausad, sest ainult niiviisi kvalifitseerub Ukraina lääne abile.