Sisserändekvoot läheb ajalukku

Sisserände piiramise mõte on kaitsta Eesti tööturgu, säilitades selle sujuva toimimise ja takistades töötasude kunstlikku vähendamist odava välistööjõu abil. Lõviosa lühiajalistest välistöölistest on koondunud ehitusse, teisel kohal on meie ekspordimootor – töötlev tööstus. Töötleva tööstuse koguhõivest moodustavad teiste riikide töötajad väiksema osa, kuid pea iga kümnes ehitusvaldkonnas töötaja viibib siin ajutise tööloaga. Kui sellele juurde arvestada renditööjõud, kasvab välismaalastest ehitajate osakaal veelgi. Kuna mitmel pool on olnud juttu sellest, et just teistest riikidest pärit ehitustöölised on hoidnud selle sektori palgakasvu aeglasemana kui enamikul teistel tegevusaladel, tekib küsimus, kas kvoodiga taotletav eesmärk on ikka täidetud.

Eestis ajutiselt töötamise hea külg on see, et see aitab praeguses seisus vähendada majanduse ülekuumenemist. Ka on tänu tööjõupuuduse ajutisele leevendamisele palga ja sissetuleku, aga ka hinnakasv stabiilsem. Positiivseks võib pidada sedagi, et lühiajalise tööloaga inimesed ei koorma töötuks jäädes sotsiaalsüsteemi ega riigi rahakotti.

Samas on lühiajalisel Eestis töötamisel ka oma varjukülg. Nimelt aitab kohaliku tööjõupuuduse leevendamiseks välismaalt ajutiselt palgatud tööjõud majanduse mahtu üles pumbata, kuid majandustsükkel töötab nagu pendel – võnkele ühes suunas järgneb sama tugev võnge teisele poole. Umbes sama palju kui ajutine tööjõud Eesti majandust heal ajal suurendab, see seda hiljem ka vähendab. Selliselt võimendatud kogutoodangu kõikumine võib tekitada märkimisväärseid võnkeid ka maksulaekumistes. Lühiajaliselt siin töötavate inimeste arvu kasv suurendab maksulaekumisi küll praegu, kuid nende lahkumisel maksulaekumised püsielaniku kohta jällegi vähenevad. Sellega tuleb valitsusel oma tulude ja kulude plaanimisel arvestada.

Lisaks eelnevale ei ole praegune süsteem, kus hangitakse renditööjõudu näiteks Poola firmade kaudu, läbipaistev ja tekitab küsimuse, mis mõte on sellise lahenduse puhul sisserändekvoodil. Kui töötajate ajutine Eestisse lubamine oleks selgem, jääks välismaisele rendifirmale makstav kasum Eestisse ning ettevõtted ei otsiks lahendusi n-ö hallist tsoonist.

Tõenäoliselt polegi seda küsimust vaja vaagida kauem kui mõni üksik valimistsükkel, sest kümmekonna aastaga tõuseb Eesti elatustase kõigi eelduste kohaselt sedavõrd, et suurendab märgatavalt Eesti külgetõmmet töö- ja elukohana ning siia soovitakse üha enam tulla ka teistest Euroopa Liidu riikidest. Nii muutub sisserändekvoot vähetähtsaks või suisa tähtsusetuks.