Toitlustuses tuleb käibemaksu langetada

Ettevõtja eesmärk on teenida kasumit, mis võimaldaks investeerida teenuse kvaliteeti ning tõmmata ligi üha uusi kliendisegmente. Tänane toitlustussektori maksukoormus seda paraku ei soosi, sest ettevõtja kasumi söövad nii tööjõumaksud kui ka käibemaks. Just ebaproportsionaalselt kõrge ning sektori spetsiifikat mittearvestav maksukoormus on põhjustanud olukorra, kus sektor on üks kolmest kõige enam ümbrikupalka maksvast. Au see ettevõtjatele muidugi ei tee, aga ellujäämise seisukohast on ümbrikupalk paratamatus ja igapäevane tegelikkus ning seda nii maapiirkondades, kus turismitööstusele sageli alternatiivi ei leidugi, aga ka linnades.

Töökäte puudus püsib ja isegi kasvab – praegu on tööturule sisenemas 1990ndatel sündinud generatsioon ning toonane madal sündimus annab üha rohkem tunda. Kui me räägime toitlustussektorist, siis on probleem seda teravam, et tarvis on kvalifitseeritud ja võimekat töötajat, kes räägiks ka võõrkeeli. Klient tahab saada head teenindust ning hea teenindaja tahab saada oma töö eest väärikat tasu – loogiline ju.

Laiemas plaanis ongi väljakutse see, et teenindaja töö on meie ühiskonnas kujunenud elukutse asemel pigem vaheetapiks. Vana Euroopa hotellides ja kohvikutes on igati tavapärane, et teenindaja on soliidses eas härra või daam, kes oma tööd väärtustab ja naudib. Eestis see nii ei ole ning ka siin peitub põhjus osati meie maksusüsteemis. Nimelt praegusel kujul ei ole teenindajatöö perspektiivikas, sest nende palkade juures, eriti veel, kui need tulevad ümbrikus, pole võimalik noorel inimesel oma elu rajada – luua perekonda, saada eluaseme soetamiseks pangalaenu.

Teenindaja töö ja palk on pigem heitliku ja ajutise loomuga ning see peegeldub ka ühiskonna väärtusarusaamades, kus teenindaja pole elukutsena tõsiseltvõetav ning seetõttu on ka teeninduse kvaliteet toitlustuskohtades pahatihti kõikuv.

Palju on räägitud kutsehariduse tasemest ning ameti enda väärtustamisest, aga seda probleemi ei saa lahendada tükiti, vaid tuleb vaadata tervikpilti. Selleks, et noored võtaksid teenindaja ja koka elukutset tõsiselt, peab see töö olema väärikas ja ühiskonnas hinnatud.

Selleks, et töö oleks ühiskonnas hinnatud, peab töö tagama tegijale piisava sissetuleku, elatustaseme ja kindlustunde, mille toel oleks võimalik olla täieõiguslik ühiskonna liige – maksta ausalt makse, olla hea pereliige ja osaline kodukandi tegemistes ning mitte mõelda välismaale tööle siirdumisest. See saab omakorda võimalikuks vaid siis, kui ettevõtjal on võimalik kiiresti kasvavate tooraine- ja tööjõukulude taustal ellu jääda ning sealjuures ka ausalt makse maksta.