Mida tahab tuleviku töötaja?

Töötajate ootused tööle ei näi sõltuvat sellest, kas seda tehakse virtuaalselt või kontoris. Oluline on saada oma otseselt ülemuselt tihti tagasisidet, kolleegidega mõnikord nalja visata (kas kohvinurgas või veebiäpis) ning tunda, et töö on arendav ja pakub väljakutseid. Tööandjatele, kes neid põhimõtteid järgivad ja parasjagu töötajat otsivad, peaks olema hea uudis, et globaalsel tööturul on palju väga tarku ja andekaid inimesi, kes on valmis Eesti tööjõupuuduse vähendamisse panustama, näiteks Balil töötades. Oluline on mõista, et globaalne virtuaalne tiim tähendab tõepoolest ühtset meeskonnatunnet ja eesmärke, mitte kuskil kaugel maailmanurgas üksi andmeid sisse toksivat odavat tööjõudu.

Olulisemaks on muutumas ka isikliku arengu ja missiooni eesmärgiks seadmine. Samamoodi nagu paindliku töö eesmärk on võtta ööpäevast maksimum, on üha rohkemate inimeste teadlik soov oma võimeid maksimaalselt kasutada. Eriti on märgata, et noored tahavad anda endast parima ja luua oma tegevusega maailmale väärtust. Osalesin Arvamusfestivalil arutelus „Innovatsioon töökeskkonnas ja tuleviku töökohad“, kus jäi kõlama mõte, et tehnoloogiarikkas maailmas saavad tööandjad selle arengu toetamiseks uute pinksilaudade soetamise asemel õpetada enesejuhtimist ja keskendumist.

Oskus end ise juhtida muutub tähtsaks ka seetõttu, et dualistlik töötaja-tööandja jaotus on hägustumas. Töötaja, kes päeval kontoris koosolekul osaleb, võib õhtul Uberit sõita või üksikettevõtjana kliendile veebilehte kujundada. On isegi spekuleeritud, et teenusmajanduses on võrgustunud ja globaalses maailmas juba üsna pea optimaalne organisatsioonimudel üksinda tegutsev freelancer, kes valib endale üle maailma projekte, millega tegeleda tahab. Kaire Holtsi analüüs virtuaaltööst (Arenguseire Keskus, 2018) näitab, et üks töömaailma suurtest trendidest on seni tööandja õlul olnud riskide ülekandumine töötegijale. Samal ajal tähendavad kiired arengud, et elukestva õppe roll muutub järk-järgult olulisemaks.

Virtuaalse ülepiirilise töö kasv ja vajadus enda teadmiste ja oskuste konkurentsivõime eest ise vastutada tõstatab küsimuse, kas siin saaks riik osa vastutusest mõne nutika veebipõhise lahenduse näol enda kanda võtta? Näiteks on mõned riigid hakanud inimestele nende hariduse, oskuste, isiksusetüübi ja tööturukäitumise põhjal andma ka konkreetseid soovitusi ümber- ja täiendõppeks ning suunavad uute tööpakkumiste, nõustamise või asjakohase kursuse suunas (nt Norra, Prantsusmaa). Inimvara väärtustavas maailmas tundub see olevat vajalik samm.