Mis meist saab pärast Putini-Trumpi kohtumist?

Trump ise näib oma liitlasi paanikasse ajavat initsiatiivikust nautivat. See mõjutab teravalt näiteks tuumaheidutuse toimivust. Kui seni on ka Balti riigid tihti rõhunud argumendile, et kui kõik muud julgeolekugarantiid alt peaks vedama, siis vähemalt NATO (suuresti siiski USA) tuumavõimekus heidutab Venemaad piisavalt regionaalset konflikti alustamast. Helsingi kohtumise valguses on Putini ootus ja usk, et USA võiks Venemaad väikeste NATO liitlaste kaitseks tuumarelvaga ähvardada, kindlasti kahanev. Euroopa kaitsekoostöö, mis peaks neid muutusi tasandama, aga alles kogub hoogu.

Venemaa (ja president Putini) kui globaalse julgeolekutasakaalu peamise väljakutsuja ja ohustaja jaoks on viimasel aastal olukord aga paranenud: nafta hinna tõus mitte ainult ei võimalda eelarvet tasakaalus hoida, vaid ka taas järk-järgult asuda relvajõude moderniseerima. Eelneva põhjal võib eeldada Venemaa soovi kasvatada survet piirnevatele NATO riikidele, ootuses, et liitlaste ühtsus ja motivatsioon meie kaitsmisel on kahanenud. Ja seda olukorras, kui Venemaa sõjaline üleolek regioonis on juba niigi silmapaistev: tavarelvastuse osas sõltuvalt valdkonnast seitsme või kaheksakordne ja tasakaalu tekitmiseks ei piisaks ka ühest NATO brigaadist igasse Balti riiki. Praegu ei ole peetud võimalikuks või vajalikuks aga isegi ühe lisabrigaadi toomist: ühelt poolt olevat see suur kulu, teisalt ei leiduvat sellele brigaadile siin rahuaegset tegevust ja kolmandaks oleks sellel tasakaalustamise asemel pigem Venemaad provotseeriv efekt.

Kui eelnevale lisada veel Vladimir Putini tagasivalimine ja populistide edu mitmes Ida-Euroopa NATO liikmesriigis, siis näib enamik täiusliku julgeolekutormi eeldusi olemas olevat. Balti riikidele, mille peamiseks julgeolekugarantiiks on globaalse õiguskorra püsimine ja partnerlus USAga, on olukord kindlasti keerukamaks muutunud.

Kuidas võiks seda seisu mõjutada Trumpi ja Putini kohtumine Helsingis?

Kõigepealt on kohtumise toimumine sellisel ajal sellises formaadis ja sellises kohas Putini (ja Kremli kogukonna jaoks laiemalt) suur ja aastaid oodatud võit, isegi kui osapooled milleski täiendavas kokkuleppele ei jõua. Sümboolsel ja propagandarindel on Putin suhetes USAga juba saanud kõik, mis soovis: Helsingi valis kohtumiseks välja ikkagi Vene pool – selge sooviga vihjata ajaloolisele järjepidevusele. Kindlasti paitab Putini hinge ka teadmine, et kohtumine Trumpiga õnnestus ajastada paralleelselt  NATO tippkohtumisega, ja nii oleks ta justkui julgeolekuprotsesside suunamisel samaväärne kui NATO liitlased. Kui aga USA ja Venemaa pingelõdvendus ja vastastikune tunnustamine praktikas aset leiavad, võtab eriti Vene pool seda suure ja piisava võiduna oma maine taastamisel.

Niinimetatud Helsingi ja Viini põhimõtete (taas)järgimine on olnud Venemaa ametnike poolt korduvalt rõhutatud välispoliitilisi prioriteete alates 2016. aastast. Lühidalt kokku võttes soovib Venemaa olla tagasi riikidevahelises globaalses eliitklubis (kus poleks kohta väikeriikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele), soovib külmutada okupatsioonidejärgsed piirid nii, nagu nad hetkel on (seetõttu on välditud ka Donetski ja Luganski liitmist Venemaaga) ja vabaneda võimalikult kiiresti sanktsioonidest, mis on ühtaegu alandavad ja majandusarengut pärssivad.

Kui esimese Helsingi kokkuleppe raames pakuti lääneriikidele järeleandmiste nimel vastu inimõiguste paremat tagamist nõukogude blokis, siis sellel korral pole midagi pakutud: demokraatia, õigusriigi ja inimõigustega on Kremli nägemuses Venemaal asjad sobivalt. Pigem rõhutakse argumendile, et Ukraina-teemaline karistus on kantud ja nüüd on ulakal Volodjal õigus nurgast välja tulla mingit meeleparandust üles näitamata. Euroopa liitlased on erinevalt Trumpist selles küsimuses olnud Putini suhtes palju sallimatumad ja taas pikendanud sanktsioone, kuid ka selles väliselt negatiivses on Putini jaoks positiivset: mida suurem on disharmoonia USA ja ülejäänud NATO suhetes, seda väiksem on NATO sõjaline ja poliitiline kaal.

Positiivne pool