Riigihange ei tohi eirata välispakkujaid

Teadupärast kohustab nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigus hankijaid järgima riigihangete korraldamisel alati võrdse kohtlemise printsiipi ning sellest tulenevat kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu. Lähemal uurimisel selgubki, et erinevalt Eesti õigusest lubab Euroopa Liidu direktiivi säte hankijal nõuda loa olemasolu või organisatsiooni kuulumist üksnes ettevõtja päritoluriigis. Ka arvukas Euroopa Kohtu praktika kinnitab, et konkreetse riigi või piirkonnaga seotud nõuded on üldjuhul teisi ELi pakkujaid diskrimineerivad ning seetõttu lubamatud.

Varasematel aastatel ei ole see ebakõla Eesti kohtute või eurorahade kasutamise üle kontrolli teostavate ametnike tähelepanu pälvinud. Nii näiteks ei riivanud Eesti õigusaktist tulenev kvalifitseerimise tingimus ka riigikohtu muidu nii terast silma ELi õiguse järgimisel, kui lahendas aastaid tagasi kaasust, kus välismaine pakkuja jäeti hankes kvalifitseerimata Eesti turvateenuste tegevusloa puudumise tõttu. Siiski, Euroopa Kohtu praktikast väljakujunenud reeglite kohaselt tuleb Eesti õigust tõlgendada ja kohaldada kooskõlas ELi direktiivide ning riigihanke üldpõhimõtetega. Seega riigihankes kvalifitseerimise või pakkumuste vastavuse tingimuste kehtestamisel tuleks välismaistelt pakkujatelt küsida nende päritoluriigi vastavaid tõendeid.

Kuigi alati saab viidata välisriigi pakkuja õigusele vaidlustada diskrimineerivad tingimused riigihangete vaidlustuskomisjonis, on probleem siiski terav Euroopa Liidu toetustega finantseeritud riigihankeprojektides. Hanketingimuste seadmisel välismaiste pakkujatega mittearvestamine on toonud Eesti ametnike lauale kaasused, kus rakendusüksustel ei jää muud üle, kui eurorahad osaliselt tagasi küsida.