Hiina turism pakub Tallinnale uusi kasvuvõimalusi

Kuu aja eest Hiinas 14 miljoni elanikuga Chengdu linnas innovatsioonikonverentsil käies oskas ürituse moderaator välja tuua, et Tallinn on reisiportaal Lonely Planeti silmis kümne kõige väärtuslikuma sihtkoha hulgas. Tean, et selle tiitli taga on Eesti turismispetsialistide pidev kampaania. Kuid see tiitel tuleb pöörata konkreetseks tulemuseks.

Tänane Hiina pole enam see, mida me võisime ette kujutada kümme-viisteist aastat tagasi. Suhtlemine maailmaga on oluliselt laienenud ja linnakultuuris levivad uued väärtused, keskkonnateadlikkus ja puhta õhu väärtustamine sealhulgas. Pekingi linnapeaks on mitu aastat Londonis õppinud keskkonnaekspert, kindlasti kajastab see mõtteviiside muutumist kogu riigi juhtimisel ja avanemist maailmale.

Hiina inimeste reisihimu kasvab marulises tempos ja kui me suudame sellest buumist kasvõi väikese osa Tallinnasse kutsuda, tähendab see paljudele Eesti inimestele tööd, leiba ja leivapealset vorsti.

Mõned arvud. 2007. aastast saadik on hiinlaste välismaa-reiside arv rohkem kui kolmekordistunud. Praegu teevad Hiina kodanikud üle 130 miljoni reisi aastas, kuid juba 2020. aastaks ennustatakse selle arvu kasvu 200 miljonini. Ilmselt ka see pole piir, sest praegu on vaid kümnendikul elanikkonnast reisidokumendid.

Tallinnal on võimalus

Jutt sellest, et hiinlased säästavad palju, aga tarbivad vähe, on minevik. Nüüd vastupidi, tuntakse neid entusiastlike šoppajatena. ÜRO Maailma Turismiorganisatsioon hindas 2016. aastal, et Hiina turistid poodlesid 260 miljardi dollari eest, mis on üle kahe korra rohkem kui ameeriklased. Ja kuigi seda numbrit on hinnatud mõnede uurijate poolt liiga suureks, on ka konservatiivsed hinnangud suured ja kasvavad.

Hiinlaste liikumist on näha ja tunda. Juba praegu võib leida Euroopa-siseseid lende, kus 90 protsenti reisijaist on mõnel hetkel ainult Aasia, sealhulgas ka Hiina päritolu. Ka praegu võib Tallinna hotellides näha hiinlasi. Kuid kindlasti saame me teha enamat. Tänased mahud on siiski väikesed, kümnetes tuhandetes. Samas näiteks Iirimaa, mis paikneb Pekingist oluliselt kaugemal ja on geograafiliselt ka ülejäänud Euroopast eemal seisev, suudab võõrustada 150 000 Hiina turisti aastas.

Hiina turist liigub enamasti suurte Euroopa linnade poole: Pariis, London, Rooma, Madrid. Aga see ei tähenda, et me ei võiks püüda turisti, kes mõnes suuremas kohas juba käinud ja otsib midagi uut ja teistsugust. Tallinnal on mõned võimalused: Finnairi otseühendused kohe üle lahe, suurepärane vanalinn, põnevad restoranid. Oleme 22 miljoni elanikuga Pekingile lähim Euroopa Liidu pealinn.

Mobiilimakseid tuleb arendada

Mida saaksime paremini teha? Esiteks muidugi juurutada mobiilimakseid. Krediitkaardid ja sularaha on suurlinnade hiinlastele suuresti läbikäidud etapp. Rahakotti asendab mobiiltelefon, kus on QR kood ja tuleb vaid lisada PIN. WeChat ja Alipay on platvormid, millega nad on harjunud. Tallink on siin ka olulisi samme astunud, loodetavasti asuvad teisedki Hiina reisijatest huvituvad ettevõtjad samale teele.

Teiseks, tasub vaadata hiinakeelsete menüüde ja märkide poole. Suurbritannias on juba teadaanded olulisemate rongipeatuste puhul (kaubanduskeskused!) hiinakeelsed.

Kolmandaks, Pekingis on pooleteise aasta pärast valmimas uus lennujaam, sest vana läbilaskevõime on ammendumas. Üleskutse otseühenduse loomiseks Pekingiga peaks olema erinevate Eesti osapoolte pidevaks jutupunktiks, nii nagu veetilk kulutab ajapikku kivisse augu.

Suhetesse Hiina osapooltega tuleb suhtuda tõsiselt, investeerides aega ja pannes tähele, mida neil öelda on. Selline äridiplomaatia nõuab vastutustundlikku ja pragmaatilist lähenemist, sõnu loopides ei jõua seal maal kuhugi. Peame arvestama, et maailma turismisihtkohtade osas valitseb suur konkurents ja edu pole sugugi enesestmõistetav.