Raiume Eesti 100 aasta visiooni kivisse

Suur Hiina planeerib levinud legendi kohaselt arengut sajandite kaupa. Investeeritakse pikaajalise edu nimel ja eemalt vaadates tundub, et sealne ühiskond on valmis tegema mööndusi mitte ainult tänases heaolus, vaid ka õigustes, vabadustes ja keskkonna kvaliteedis, lootuses, et saabuv jõukus ja õnneaeg võib kätte jõuda alles laste või lastelaste põlvkonnale. Kas meie suudaks midagi samasugust? Kas suudame pingutada pisut püksirihma oma laste nimel?

Saja aastaga saab Eestist põhjamaine Šveits: väike ja hubane riik, kus inimeste õigused ja vabadused on au sees ning mis toimib tihedas koostöös teiste riikidega, kuid on vaba ja sõltumatu, et tagada meie lastele jõukus, heaolu, eneseteostus ja õnnelik elu. Selleks on meil mitte üksnes elav, vaid ka arenenud ja kasvanud unikaalne keel ja kultuur, mis annab meile identiteedi ja enesekindluse. Me pole ega saa olema suured maalt ega inimeste arvult, aga saame olema väärikalt rikkad kultuurilt, miks mitte ka jõukuselt, ning elame kogukonnas, kus keegi ei tunne ennast vaesena või kõrvalejäetuna.

Millised peavad olema meie prioriteedid, mõeldes just saja aasta perspektiivis?

Erinevus rikastab

Me peame tõsiselt arvestama demograafilise reaalsusega. Peame arvestama lokaalset sündimuse langust, eluea pikenemist ja moodsa aja rahvaste rändeid. Genotüübi rikastumine rikastab ka kultuuri, ja me saame näha tänasest palju mitmekesisema väljanägemise ja temperamendiga eestlasi 250. juubelilaulupeol laulukaare all puhtas eesti keeles ja mulgi rahvariides oma kodumaad, pisar silmas, kiitmas. Ja see on suurepärane, sest see on ikka eesti, ja mitte inglise või mõnes muus keeles.

Need on mõned olulised küsimused, mida on aastakümnete ja sajandi pärast vaja silme ees hoida. Mida saame teha ära kohe, näiteks järgmise viie aastaga? Kõigepealt, saame sõnastada ja kokku leppida selged, tõepoolest sajandi prioriteedid, mis on niivõrd tugevasti kivisse raiutud, et neid ei unustata ega muudeta ka aastakümnetega.

Kivisse raiumist mõtlen sõna otseses mõttes – sajandeid kestva „sajandi visiooni“ kivina Toompeal, kuhu on visuaalselt ja/või sõnaliselt tulevastele riigijuhtidele kirja pandud meie riigi olemasolu mõte. Hea vihje saab põhiseaduse preambulist.

Parlamentaarne valimistsükkel ei aita kaasa pikaajaliste plaanide elluviimisele. Hiinlased on läinud lihtsama vastupanu teed ja sisuliselt otsustatud, et järgnevad sada aastat valitsegu neid kommunistlik partei, kellele on antud voli teha pikaajalise edu nimel lühiajalisi valusaid otsuseid.

Meie ei taha järele anda vabadustes, kuid ilmselt saame järele anda mõnes teises teemas – vaid nii saame saavutada pikas perspektiivis suuri eesmärke.