Mäggi läheb Märtsijänese poole

Mul tuli selle peale kohe meelde, kuidas Alice esimest korda Irviku Kassiga kohtus ja nende vahel leidis aset järgmine surematu dialoog:

„Kas sa ei tahaks mulle öelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?“

„See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,“ ütles Kass.

„Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu,“ vastas Alice.

„Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,“ sõnas Kass.

Muidugi, see kirikuraha sadas Mäggile kevadise vihmana krae vahele nagu kõik muugi, millega tal ministrina tegeleda tuleb – ja et ta sellest kõigest ööd ega mütsi ei tea, on esimestest intervjuudest selgem kui seebivesi. Küll tublid ametnikud ta ree peal hoiavad, pole hullu midagi.

Aga kui nüüd Mäggi edasine karjäär ministrina kah raamatu „Alice Imedemaal“ järgi käib, siis võib juhtuda, et edasi läheb sama jaburalt. Sest, nagu Kass ütles: „Me oleme siin kõik jaburad. Mina olen jabur. Sina oled jabur.“ Ja edaspidi tuleb hakata lahendama selliseid küsimusi, nagu näiteks: kuidas võtta rohkem veini, kui laual on ainult teed? Miks on ronk nagu kirjutuslaud? Kuidas saab olla nii, et kõige parem või ei olegi kellavärgile hea?

Kuna Mäggi on parasjagu jabura teelaudkonnaga liitujaist viimane, siis juhtub ka see, et kui kõik ühe koha võrra edasi liiguvad, jäävad talle muidugi mustad sööginõud. Kogu aeg on ju teeaeg ja vahepeal pole aega nõusid pesta.