Kas tööstusel on Eestis enam lootust?

Viimaste kuude tööstusuudised illustreerivad hästi tööstussektori pikaajalise arengu trende. Ühest küljest iseloomustab seda hinnaeelisele tugineva allhanketööstuse vähenemine Sangari ühe ärisegmendi näol. Teisest küljest on märgiline ka arutelu, mis käib ümber puidurafineerimistehase, mis oleks kõrge tootlikkusega, kapitalimahukas ja omaks majandusele märkimisväärset mõju. Majandusarenguks on selliseid ettevõtteid tarvis, aga on muidugi selge, et need tekitavad vastakaid arvamusi.

Nende arengute taustal on paslik üle vaadata, kuidas on muutunud tööstussektori osakaal hõives ja mis on seda mõjutanud. Euroopas on töötlev tööstus üldiselt suurema tootlikkusega kui teised harud. Eestis aga on tööstussektor väiksema tootlikkusega kui ülejäänud majandus, mistõttu võib tööstusettevõtetel olla raske konkureerida ka kohaliku tööjõu pärast, sest väikese tootlikkusega on raske kõrget palka maksta. Hinnaeelise kadumisest tingitud koondamisi näeme Eestis seetõttu tõenäoliselt tulevikus veel.

Tööstuse väike tootlikkus paneb küsima, kas Eestis oleks võimalik heaolu suurendada sellega, et sundida näiteks miinimumpalga kiirema tõusu abil väikese tootlikkusega harusid  uksi sulgema, leevendades sellega ka tööjõupuuduse probleemi. Samal ajal on nii tööstus- kui ka teenindussektor põimitud samadesse väärtusahelatesse ning vähese tootlikkusega tööstusharude sulgemine võib vähendada töökohti ka suurema tootlikkusega harudes, näiteks logistikas. Samuti ei taga väikese tootlikkusega firmade sulgemine, et asemele tuleks kõrge tootlikkusega töökohti.

Muutused ei toimu kiiresti

Töötleva tööstuse osakaalu vähenemise ja tootmise kallinemise vahel ei ole tingimata ühest põhjuslikku seost. Tootmise kallinemine ajendab ettevõtjaid tootmist teise riiki kolima, kuid kuna tootmist üle viia on kulukas, ei pruugi see juhtuda kohe, kui tööjõud kallinema hakkab. Samuti mõjutab tööstuse osakaalu mõne haru tehnoloogiline areng. Kui mõni ettevõte muutub kapitalimahukamaks ja asendab inimesi masinatega, siis suureneb sellesse firmasse tööle jäänud inimeste tootlikkus, aga ka palk. See omakorda mõjutab üldist palgataset. Mõlemal juhul muutub riigis tootmine kallimaks ja väheneb tööstuse osakaal. Mõju avaldavad aga erinevad protsessid.

Väikese tootlikkusega tööstusharude siiajäämise puhul muutub järjest olulisemaks see, kui hästi suudetakse nende kõrval pakkuda teenuseid, mis võimaldaksid väheneva hinnaeelise tingimustes kasumit teenida. Samal ajal on paratamatu, et tootmise kallinedes lahkub osa tootjaid Eestist ja tööstussektoris jääb töökohti vähemaks. Selline ongi majandusareng. Samas ei saa tulevikus loota ka vaid sellele, et tööstussektori moodustavad ainult väikese tootlikkusega firmad, mis teenivad kasumi teistes ärisegmentides. Majanduse tasakaalukaks arenguks on tarvis kapitalimahukate ja keerulist tehnoloogiat kasutavate firmade lisandumist.

Allikas: Eesti Panga blogi