Tööõnnetuskindlustuse valikud

Eelmisel aastal registreeriti 5184 tööõnnetust. Õnnetuste arv kasvab iga aastaga, kuid teist sama palju jääb eri hinnangutel raporteerimata. Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomine on olnud arutelu objektiks pea 25 aastat, kuid tegudeni pole jõutud. Seetõttu on kulud jäänud enamasti haigekassa kanda, kuigi nende eest peaksid maksma tööandjad. Nüüd otsustas valitsus jagada probleemi kaheks, liikudes esialgu edasi tööõnnetuskindlustusega ja pärast seda otsida lahendust kutsehaiguskindlustusele.

Reformi alustamine tööõnnetuskindlustusest on mõistlik. Tööõnnetuse toimumine on ajaliselt kergelt kindlaks määratav ja skeem hakkaks seetõttu hõlmama kõiki õnnetusi, mis leiavad aset seaduse jõustumispäevast.

Kutsehaigustega on lood keerulisemad, sest kutsehaigus ei ilmne üleöö ja selle kujunemislugu on tihtipeale paarkümmend aastat pikk. Inimene võib olla selle aja jooksul vahetanud korduvalt töökohti. Seega tekib küsimus, milline tööandja ja millises osas on haiguse eest vastutav. Kuivõrd kutsehaigused on tekkeiseloomult keerulisemad, on aeganõudvam ka nendele sobilikuma kindlustusskeemi leidmine.

Hästi korraldatud tööõnnetuskindlustus hüvitaks kannatada saanud töötajale kahju, ennekõike saamata jäänud tulu, ravikulud jne. Samuti tagaks ümberõppe, kui inimene endisel töökohal ei saa enam töötada. Lisaks peaks motiveerima tööandjaid töökeskkonda ohutumaks muutma, et õnnetusi ära hoida. Kindlustusmaksed peaksid lähtuma ka tööandja individuaalsest riskitasemest.

Muudatus annaks ühiskonnale positiivse majandusliku efekti, sest ennetuslik mõju vähendab pikas perspektiivis maksukoormust. See tähendab, et ravi- ja sotsiaalkindlustusega seotud kulud vähenevad, kuna õnnetusi juhtub vähem. Lisaks kiireneb kahjude hüvitamise protsess, sest kindlustussüsteem katab tekkinud kahjud ja töötajad naasevad tänu rehabilitatsioonile kiiremini tööturule. Oluline on ka tööandjate riskide maandamine, sest vähenevad nende majanduslikud riskid seoses tööõnnetustega.

Vastandada pole vaja

Saatuse irooniana ei ole siiani olnud vaidluste keskmes mitte töötaja ja töökeskkond, vaid see, kas uus skeem tuleb eraõiguslik või riiklik. Nende vastandamine ei ole aga mõistlik, sest  mõlemal on oma head ja vead. Parima tulemuse saame üksnes nende sünergias.

Rääkides kindlustuskaitse pakkumisest, siis on ilmne, et kui turul tegutseb mitu kindlustusandjat, rakendub hinnakonkurents. Turumehhanismid tagavad kindlustusvõtjatele õige ja õiglase kindlustusmakse. Selle tulemina käivitub ka eneseregulatsioon töökeskkondade ohutumaks muutmiseks, sest tööandjad soovivad saada väiksemat kindlustusmakset.

Riikliku kindlustuskaitse puhul ei ole see võimalik, sest teenusepakkujaid on vaid üks ja hinnakonkurents puudub. Sellisel juhul probleemsete tööandjate motivatsioon pigem väheneb. Ühesugune maksemäär tingib selle, et väiksema riskiga tööandjad maksavad suurema riskiga tööandjate tekitatavad kahjud lihtsalt kinni. Riigil on aga eelised seoses rehabilitatsiooni, tööturuteenuste ja mitmete teiste teenuste osas, mida on mõistlik pakkuda tsentraalselt. 

Sõltumata sellest, kas luua riiklik või eraõiguslik süsteem, peaks tööõnnetuskindlustuse loomisele eelnema põhjalik eeltöö ja huvigruppide kaasamine, samuti tänase ebamõistlikult suure töötuskindlustuse makse vähendamine. Kalendrisse vaadates on ilmne, et seaduse rakendumine ei saaks toimuda enne 2021. aastat.