Aegunud lepingud tuleb tühistada

Pärast Euroopa Liiduga liitumist need lepingud „unustati“, kuni hakkasid tekkima vaidlused, kus ühe liikmesriigi investor kaebas oma investeeringu sihtriigi (teise liikmesriigi) mõnda rahvusvahelisse vahekohtusse. Euroopa Kohtu otsus asjas Achmea on märgilise tähendusega, kuna selles otsuses ütleb Euroopa Kohus selgelt välja, et vahekohus ei ole kohus EL asutamislepingu kohaselt ning EL õiguse tõlgendamine viimase instantsina ja lõplikult ei ole taolise kohtu poolt lubatav. Seetõttu ei ole EL õigusega kooskõlas ka liikmesriikide vahel 1990ndatel sõlmitud kahepoolsed investeeringu kaitse lepingud.

Riik peab looma õigusselguse

Samas jääb alles küsimus, mis saab siis, kui vaidluse lahendamisel ei ole vaja rakendada ega tõlgendada Euroopa Liidu õigust, nagu näiteks Tallinna Vee ja Eesti Vabariigi vahelises vaidluses. Ühest küljest tuleb kõiki isikuid võrdselt kohelda. Teisest küljest tekib paratamatult küsimus vastutusest mitme omavahel vastuolus oleva rahvusvahelise lepingu samaaegse kehtimise eest.

Rahvusvahelisi lepinguid saavad sõlmida riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid. Eraisikud ega ettevõtted taolisi lepinguid sõlmida, muuta, ega tühistada ei saa. Kui riik on võtnud endale mitu vastuolulist kohustust, siis on riigi vastutus luua (õigus)selgus ning tagada, et õiguste ja kohustuste süsteem on läbipaistev ja kõigile ühetaoline.

Ainult niimoodi saavad eraisikud ja ettevõtted tegutseda kindla teadmisega, et nende töö ja kapitali paigutus on adekvaatne ka 10, 20 või 30 aasta pärast.