Rajame mahajäetud küladesse teemapargid

Eesti e-riik ei ole see, mis ta olla võiks. Sellel on sisust võimsam kuulsus. Kahjuks ei tähenda ka üksikud nutikad e-lahendused või start-up-ettevõtted sugugi Edukat Eestit või majanduslikku edu. Edu tagab üldisem muutus, mis peab jõudma kõigi ühiskonnarühmadeni.

Viimasel ajal, eriti tugevalt aga haldusreformi käigus, on avalikkuse jaoks mõjunud ängistavalt lähemate ja kaugemate ääremaade väljasuremine. Eesti on niigi väike ja aina tühjeneb – statistika ütleb, et neljandik Eestis asuvatest elupindadest on tühjaks jäänud. Need on tondilossidest kortermajad endistest tööstusasulates, kolhoosikeskustes, aga ka muidu idüllilistes väikelinnades, kust inimesed on töö või parema palga lootuses lahkunud.

Selleks, et näha tühjaks jäänud külasid, ei pea isegi sõitma 100 km kaugusele, vaid seda kohtab ka juba 20 km Tallinnast väljas. Harjumaal on omad lagunenud ääremaad ja ka omad Potjomkini külad, mis eemalt võivad näida isegi idüllilised, aga tegelikult on elanikud õnnetud – ei käi seal transporti, teed on kehvad, elutähtsad asjad on kaugel või kallid jne.

Maailmas on teemapargid väga suured atraktsioonid, aga need ei tohi olla viletsad ja igavad. Ainult vaikust nautima või loodust imetlema Eestisse ei tulda, sest seda looduse ilu on näiteks Põhjamaades isegi rohkem.

Lapimaa on osanud oma „jõulumuinasjuttu“ kõvasti investeerida, ka kohalikud linnad Põhja-Soomes aina kasvavad, sest inimestel on seal tööd ja leiba. Tänapäeval ei olegi vaja tingimata rajada tselluloositehast, vaid majandust võib elavdada ka see, kui pakkuda elamusi, meelelahutust, mis ei tohi aga olla ainult kohaliku maitse järgi.

Taanis on rajatud mitu meie mõistes vabaõhumuuseumi moodi ala, kus inimesed saavad elada tõelist vana aja elu, tunda ennast viikingina. See on osutunud ülimalt populaarseks ning midagi sarnast võiks teha ka Eesti.

Tasuta kodu spetsialistidele

Äärealad ei hakka kunagi pakkuma suurlinna võimalusi, küll aga saaksid pakkuda soodsat või tasuta võimalust endale kodu rajada.

Olen kuulnud ettevõtjaid kurtmas, et vallad ehitavad miljonite eest haljasalasid ja rattateid, aga inimesed elavad kehvades oludes. Vallal võiks olla täielik õigus pakkuda seda kinnisvara vaid kindla haridusega spetsialistidele, keda tõesti piirkonnas vaja on, mitte ei pea kutsuma neid, kes seal potentsiaalselt tööd ei leia.

Kas 1970.–1980. aastatel oleks inimesed läinud kolhoosi, kui neile poleks seal pakutud head elamispinda?

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.