Suhtekorralduse ime: tantsiv karu

Pruukis vaid valitsuserakondade toetusel viimati ühe uuringu tulemusena pisikeseks põruda, kui peaminister Jüri Ratas kiirustas kinnitama, et valitsusliit on kõik õigesti teinud ja meie kõigi elu on palju paremaks läinud, aga inimesed pole sellest aru saanud. Peame oma otsuseid paremini selgitama ja edaspidi selle nimel tõsiselt pingutama, sõnas peaminister. Igaüks, kes lugeda mõistis, aimas PR-masina hoogustamise otsust – paljuke see Ratas ja ministrid siis veel rohkem selgitada jaksavad, jutustavad teised niigi hommikust õhtuni, nii et suu vahus.

Ositi samale viitas SDE juht, minister Jevgeni Ossinovski, kes ei näinud mitme metsamineku pindu iseenda ega enda juhitava partei silmas, küll aga palki ajakirjanduse omas, keda haaranud hagijasündroomist me kõik koos peaksime üle saama. Ossinovski kordas „mõned teemad“ veel kord üle ja kutsus parteikaaslasi endale selgitustöö tegemisel appi.

Selle peale hõõrus suhtekorraldaja Janek Mäggi Facebookis käsi: „Ainus asi, mida Eestis kõik hättasattunud püüavad paremini teha, on suhtekorraldus. Selle üle on mul muidugi hea meel.:)“ Mul on kah hea meel, kui Mäggil hea meel on. Mäggi klientide meeleseisundi üle ma nii rõõmus ei ole.

Suhtekorraldajad võivad küll sandi saunast läbi lasta, korralikult riidesse panna ja püüne peale saata, aga nad ei saa siiski kedagi täitsa teiseks teha. Karu võib küll tantsima õpetada, aga karu jääb ikka karuks, tantsigu või ei. Õpetada tipp-poliitikut inimmassi ees kõneldes soojust kiirgama tähendab seda, et see poliitik peab selle soojuse iseenda seest üles leidma – muidu ei kiirga, tee, mis tahad. Häid kombeid saab õpetada, käitumist ja sõnaseadmist saab lihvida, seisukohad võib ette öelda või valmis kirjutada, aga näiteks sarmi ei saa juurde osta. Sarmi kas on või ei ole. Ja mida ei ole, seda ei ole. Suhtekorraldajate õnneks enamik karusid seda muidugi ei tea, ja nõnda pole tantsitajatel tööpuudust karta.

Asjad ei pea mitte ainult ausad olema, vaid ka ausad näima, on kombeks korrutada. Selles lauses on näimine olemisest ammugi tähtsamaks saanud, ja kehtivusele on pääsenud pigem: asjad peavad ausad näima (ja, noh, tore on, kui nad ka ausad olema juhtuvad). Näimise ja paistmise peale aga pikka püsi rajada ei saa. Pane oma suhete korraldamisse raha, palju tahad, viimseks paistab ikkagi välja, mis inimene sa oled. Ja see on lõppeks ainus, mis loeb.